kalev15's blog
He walks the street
head tilded down
looking at his feet,
sticked to his fase a false-positive frown.
If you ask his friends,
if you can find he has some,
what's he like, what's with that sadness crown?
You'll get an answer, oh so sweet:
His just like us, good old regular creep.
He don't care about the current trends,
he don't care when the valentine day comes.
He don't even invest in relationships.
His just like us, a good old regular creep.
He walks his daily lonely walk,
and talks his daily shopping talk:
Buys a pack of beer and a frozen pizza,
get's home, puts on some tones
and lights a smoke then dream…
Tuuledki juba vägagi kurjalt on karjumas akna taga,
ma loodan, et sina soojas voodis magad.
Kahetsen kohutavalt kaotatud aega,
ei tea kas homme jaksan nähagi vaeva.
Sellistel hetkedel unistan unustada sindki,
kahjuks pead tõdema ei juhtu see ealeski.
Ohates vaikuses ikka veel istun,
mis viga sel kellal, mis hilisööd tiksub?
Selged säravad tähed pilvitul taevavõlvil,
kui universumi salasilmad.
Neile ulataks käe usaldusvalmilt
ja ühendaks ilmad.
Kollendunud lehtede krõbin kruusasel teel,
tulede ja varjude mäng,
samm sammu järel reas on veel,
hinges tühjus ja rahulik äng.
Kodu silmad on kinni
ja kardin on ees.
Võti lukus käib ringi,
enam polegi teel.
Tuul keerutab läbi raagus pargi,
ajab trepile pool tühja õllepurgi.
Ei soovi veel lahkuda reaalsusest,
öö ja tuule valusast embusest.
Ehk on see hirm või hoopiski laiskus,
mis hinges mul paha teeb.
kui mälestustes su lõhn ei saa lahti minust.
Ma küsin endalt ja vaatan aknast välja.
Pimedus, külm ja tuul on vist juba vägagi hilja.
Sa tuulad mu mõiteis, seal välja ei pääse.
olen upun su lummusesse, ilu ja väesse
Ma istun poe treppil,
see pood ammu on suletud,
silm peatub kuivanud hekkil,
tunnen olen hüljatud.
Ma istun, et aeg saaks otsa,
ikka istun aga, miski kurat ei lõppe!
Kirun siis seda vihma,
mis külmalt võtab mind oma rüppe.
Ma istun ja miski mind neelab,
tahab mind endaga liita ühte.
Ma istun kuni uni mind istumast keelab,
ei põle laternad, pole enam valgusevahte.
Ma istun pisut veel,
kunagise poe treppil, oma maja ees.
Teen ühe suitsu ja siis lähen vaatan,
kes kurat elab mu unenäo…
ja oksad kriibivad vastu mu akent.
olen minema visatud kui vana pakend.
selja taha jäänud suveöö valge ja sume,
vihm ning pimedus unele lisavad isu.
Mõtlen, veel hea, et minu valu ei kuule,
sina, kes kaugel ja mõtlemas muule.
Nagu südamesse löödud nael,
meenub su lustakas naer.
Mäletad veel mind,
saab haigeks hing.
Nagu tuhmund mälestus tunnedest,
mis tormis saab selgeks kui päike.
Sirutan käe sinupoole lainetest,
paljastab mu pisarad äike.
Kraban tühja,
see vaid peegeldus endisest,
ootan lihtsalt,
midagi su armuandidest.
Milleks oli vaja valusate mälestuste kella sul kõlistada?
Tõid tagasi must tundeid valusaist pimedaist koopaist!
Nukralt tolgendan tänavail, vaatan langevaid lehti,
taas jälle minu jaoks õige uneaeg ei kehti.
ei soovi sind kuulda ega enamgi kaeda,
olen peale seda kõnet täiesti jõetu kasutu.
Chasing my bliss from the bottom of bottle,
finding only Death's kiss, oh brother why bother?
Shaking hands writing a suicide note,
like the girl friend said life ain't a popularity vote.
Trying to forget, trying to escape,
hitting the delete, bye netscape.
Looking through old letter that somebody wrote,
wishing happy birthday as i slit my own throat.
Waking to aching in my head,
looking at a desk and a messed up bed.
Finding this poem, it all was a dream,
a desperate attention junkie's scream.