Selged säravad tähed pilvitul taevavõlvil,
kui universumi salasilmad.
Neile ulataks käe usaldusvalmilt
ja ühendaks ilmad.
Kollendunud lehtede krõbin kruusasel teel,
tulede ja varjude mäng,
samm sammu järel reas on veel,
hinges tühjus ja rahulik äng.
Kodu silmad on kinni
ja kardin on ees.
Võti lukus käib ringi,
enam polegi teel.

Μου αρέσει! 2