taas sajab
ja oksad kriibivad vastu mu akent.
ning sina mind enam ei vaja,
olen minema visatud kui vana pakend.
tuul mu tuppa toob luuleridu,
selja taha jäänud suveöö valge ja sume,
vihm ning pimedus unele lisavad isu.
olen kui veri, mis voolamas lõhkisest huulest.
Mõtlen, veel hea, et minu valu ei kuule,
sina, kes kaugel ja mõtlemas muule.

Μου αρέσει!