kalev15's blog

 Vaikust katkestab vaid tuul,
varjud pikkad on tänavail.
Majad, lumi ja puud,
vaatan tähti säravaid.
  Kunagi kõndisime koos,
nüüd tundub kui muinasloos,
nii ammu oli vist see,
et vaevu mäletan veel.
  Üksi seisan keset ööd,
ei usu, et sind näen veel.
Tuul ulub oma  kurba viit,
tahan kaugele ära siit.

    Ma tahan taas näha päikese paistet su silmis,
ma tahan näha, kuidas  pisarad palgelt  kuivavad.
Ma tahan näha, kuidas naeratus su näol tuleb ilmsiks
ning kuidas mul uuesti õnnelikult käe ulatad.
   Ma tahan näha kevadel käsi käes meid,
ma tahan sinuga suve ööl jalutada õunapuude vahel teel.
Ma koos sinuga tahan näha kuis mööduvad aastaajad,
ning kuulda metsa vahel puudelt meie kahe hääle kaja.
   Ma tahan eksida sinuga sumetasse suve öösse,
ning teed sealt välja kunagi leida.
Sul tahan lilled siduda piha ümbere vööle,
ning sinuga lumesajus kaua seista,
  Ma tahan suudelda lumehelgeid su näol,
ning igavesti kallistada sind.
Kuid alati kui kohtume peegeldub sul näos,
et ei armasta sa mind.

  Mustas masenduses särab päikse kiir,
kiirgab mulle silma päästeingli tiib.
Minu tuppa toob ta haigus hirmutav,
mulle näib ta armsalt kaunis lohutav.
Minult valu võtab kauni ingli suu
ning siis puhkeb õide aias õunapuu.
Soovin igal õhtul võiks ta tulla nüüd,
sest et minu süda lahus kannab süüd.
Püüan teda hüüda, ta ei kuule mind,
valust värisedes ihkan jälle näha sind.
Palun, ingel korraks, korraks tule veel,
et ma kuuleks sind ja rahu leiaks meel.
Palun tule kiirelt muidu suren ma,
palun kogu hingest, et sind näha saaks.

  Vaikses tuules lehvivad lindid,
mustad lindid, valged kirjad.
Puu ladvas laulavad vindid,
ümber on suured pärjad.
   Õhus värske mulla lõhna,
kurbust mustast kääbast lehkab.
Tunda on hääbumise õhkust,
igaviku haud ning kunagist uhkust.
   Pisaraist mullal tärkavad lilled,
võõrasemad kasvagu sul sõrmeist,
suudelgu sind sirelite lõhn.
  Pingil varju kuju kõhna,
kurbust, pisaraid tast lõhnab.
Otsib sinu nime igalt ristilt,
loodab, et tal leidmata jääb see!

Pühendusega kõigile, kes on kaotanud lähedasi inimesi!!!

 Ma ärkasin uuesti. Laual oli viskiklaas ning mingi karp, kus ei olid olnud tablettid, nüüd aga oli seegi tühi. Tõustes, märkasin hirmsat peavalu, see oli vist viskist. Pesin  näo ja hakkasin riietuma. Ikka samad kulunud teksad ning sinine triikraud.
Laual viskikarbi all olid õpikud, ma olin vist purjus peaga õpinud kuigi, mida ei mäleta viskasin nad kiiruga kotti. Kell oli kaheksa, kool hakkab poole tunni pärast.
  Hakkasin sööma juustu saiad ning praetud muna, tavaline hommik, kohvi koorega. Siis tekis mul esimene kergendav mõte, see oli vaid uni, ma ei pea selles müstilisel naisel aitama. Teine kergendus oli, et täna on reede ning minupool tuleb vägev pidu.  Sellega seoses meenus , et pean hiljem  poes käima ning pisut külakosti tooma......

  Nii tühi on seest,
pilt tihti kaob eest.
Minestus, palavik,
ta ootab, on kannatlik.
  Haistab mu roiskumislõhna,
näeb mu kuju hääbuvas, kõhna.
Taustal seisab igal ajal ja irvitab,
sügab sõraga pead ja lehvitab.
   Ootab mind, kuid nii vara
teda nägema veel ei peaks.
Me vahel veel seismas on tara.
Mis siis kui üle astuda sellest ta teaks? 

  Raske on unustada,
raske, sest minevik seob,
ürita osast alata,
siiski miski kaob.
  Kiviks süda kaob,
kuigi rinnus veel ta taob,
kaotada kõik, ja jätta meelde
minevik, võit, ja valu meeltes.
  Nutta teiste eest,
sest enda silma veest,
saaks miskit muud,
kui puhast suud.
  Jääda endaks ses suves,
rohelisuses uues,
ootates magusat,
ihates soolast.
 Ja miskit veel,
mis loksub klaasi sees,
oh, elu veel,
keeb.

  Olen pettus nii väljast kui seest,
silmi paljud peidavad mu  eest.
Musta kaarnana kodude kohal,
ma teiste õnnetust söön.
  Kurjus mu hinge sees vohab,
su pärast mu süda veel lööb.
Ja kui kunagi tahad,
siin end parandan üle öö.
  Kuid kuni seni ma nautin,
piinlemist, pikka ja paha.
Ehk kannatan veel ühe raundi
ja siis alles kukkun ma maha.
  Nahk, needid ja kirsasaapad,
kõik läivad kui teras.
Ning millal iganes vaatad,
käib väris läbi mu kehast.
  A mul tähendab paljud,
sina kuid rohkemat veel,
mul meenutab kindlat kui kaljud,
su särav ja sätendav meel.
  Kõik jätta ma eilsesse tahaks,
kuid üksi kurjusest võitu ei saa.
Ning kui sina mind unustad maha,
siis kindlalt surma ma saan.

 Olgem ausad,
ainukesed kes meid huvitavad oleme ise.
Me võime ju öelda mida iganes,
kuid mõtleme ju alati ei elu tähtsaim oleme ise!
  Ja nii ongi minu meelest,
ongi õige niimoodi elada.
Mitte et armastus hoolimine oleks
väärtusetu, vaid et see ei meile kõige tähtsam!
  Ma võin ju olla egoist,
sinu arust,
aga siiski usun et inimenesele
on tähtis vaid ta ise!

  Warnings! Hea tujuga mitte lugeda.
 Kõigile emodele maiustuseks
kirjutasin masendusest.