kalev15's blog

Õnnesegaduses peaagu joobunud, pool soniv mees,
naeratus näole laiali, suur,
teadmine pikk, üksik reis on ees,
suhe on kogu selle kurja juur.
Jah, korraksi eemalt teda ma püüan,
jah, kui korra siis lõpuni armastan ma,
üksilduses nimegi sageli hüüan,
kuid tean sa ei pruugi kunagi vastata.
Ja vastused alati polegi õiged,
sõnadelgi kaob sageli suund,
jäävad vaid kevadised õied,
ja suvine leebe tuul.

  Muljetelooja saadab mul neid,
et neid saaksin kirjeldada teil.
Muljeid on palju ja erinevaid,
valik ning tunne on vägagi lai.
  Mõned teevad mus valu,
paljusid kaua ma eales ei talu.
Kuid siiski leitub vahest ka neid,
ilusaid kauneid ja võrratuid.
  Muljete meenutaja olen ma
ning vaid seda teha saan.
Ehk siis vahest must aru sa saad,
kui valust või õnnest teil luuletan.

Minu toas on üks pisike kapp,
seal on pudel ja muud seal ei ole,
sellel kappil puudu on vapp,
sest nägematu sisu on kole.

Sinna sisse on peidetud pisarad
ja valu, mida sulle ma näidata ei soovi,
sinujaoks mul alati on silmad säravad,
ära mind ometi paljaks koori!

Hiiufolk ja pudrunui,
türa mina enam ei või,
aru ma ammu ei saa,
aeg on minna magama.

Pühendusega tollele neiule, kes koguaeg mõtleb, kellele ma neid kuradima luuletusi kirjutan siin:D!Raisk:D

   Ükskord inglit kohtasin,
teda tundma õppisin.
Kord ta ideaalne näis,
kuid see on läind.
  Näitas tõelist palet ta,
valetas ning varastas.
Inglist põrguline sai
ja mu hinge valu lõi.
   Põlgusesse uppusin,
vihasse ma vajusin.
Miks küll taevast kukkusid?
Põrgu maitset tajusid?

 Ma elan ja hingan, kuid õhku kopsudes ei tunne,
liigun ja naeran kuid naermist ei taju,
ma õnnelik näin see vaid tunne,
sest purjus on aju.
Jah näen õunapuid õites, kenad rüüd,
aga ennas ei näe, ei köites, ei süüd.
Näen pimedusest pistodi,
näen musta läbi prillide,
näen teeäärdes sodi,
ah deemonid grillige!

Loojuva päikese taustal,
punastab taevas nii kurjakuulutavalt
ja minugi habetund lõustal
on irve tormi kuulutamas.
Mu sees mässab tusane raju,
sest pole pääsu, ei rahu.
Mu ees mu vigade summa,
mis enam pähe ei mahu.
Äikse pilved justkui pahased mu peale,
saadavad kollakas rohekaid nooli,
kas anda andeks võid seale,
või enam üldse ei hooli?

Kuldsed päiksekiired läbi
lilledes kardina piiluvad tuppa.
Toa taas täitnud on sügise vägi,
seinakell ajanäitamisel siin läinud on rappa.
Üksikul naelal veel rippumas maal,
õhulgi siin on raskem lõhn ja kaal.
Aknast mööda, tuules kihuvatad kirjud lehed,
read, sõnad, laused tantslevad tähed.
Ainus voodi, kaks kappi, üks laud ja tool,
kassipoeg väike, kes rõõmu toob.
Sellised tube on meie ajas palju,
kus justkui seisab aeg kui kalju,
kuid et tunda, mida veel on nende sees,
pead kutsutud külalisena seisma enne ukse ees.

   Süda on täiesti tühi,
soontes voolab jää.
Olen jälle täiesti üksi,
keegi mind ei näe.
   Pole kedagi suudelda,
kedagi kallistada.
Kellegiga ei saa suhelda,
kellelegi helistada.
    Nutan üksi teiste seas,
mustad mõtted alatasa peas.
Masenduse mulli katki ei torka
päästeingli valge tiib.
   Mind ei ta üles korja
ning kaugele vii.

Lume hangest, raagus puude vahelt,
pilk taevase tõusmas meilt kahelt.
Meenub selle talve esimene lumi,
mis novembris siin korraks vaid tuli.
  Siis äkki mind äratab tuisu hoog
ja märkan siin hanges polegi me koos.
Kuhu kadusid sa, mis sinust küll saand?
Enam aru ei saa, tahan tagasi  ma… .
   Petab, mind petab, mõistus ja ilu,
võtab, mult võtab, aru ja sinu.
Hullunud üles, vaatan taeva poole,
langemas tähti, süda pildumas soove.
   Ei aita need soovid,
ei päästa nad mind.
Mu tugevust proovib
üks alatu hing.

   Hetk täis unustust ja valu,
hetk kui kõike enam ei talu.
Üks hetk igas päevas,
kui soovin, et oleksin taevas,
kus kunagi olin.
   Sel hetkel ma tardun, kõik ununeb,
sõnadega väljendada ei suuda
ja siis mu reaalsus mõraneb
ning tundub, et miski mind ei muuda.
   Sel hetkel ma sooviksin nutta,
kuid enam ei saa.
Sel hetkel ma su juurde ruttaks,
kuid liiga suur on vahemaa.
Nii ma siis salaja loodan
et kunagi tuleb see aeg.
     Oma unistusi viina joodan,
et ununeks häda ja vaev.
Samas seedin ikka veel sappi,
mis kogunend armastamise vastu,
ei tahakski hüüda ma appi,
vaid sinu juurde ma astuks.
 Mind aga takistab miski,
millest ma midagi tea.
Elu aga pole viski,
ei ajaga hakka mul hea!