Õnnesegaduses peaagu joobunud, pool soniv mees,
naeratus näole laiali, suur,
teadmine pikk, üksik reis on ees,
suhe on kogu selle kurja juur.
Jah, korraksi eemalt teda ma püüan,
jah, kui korra siis lõpuni armastan ma,
üksilduses nimegi sageli hüüan,
kuid tean sa ei pruugi kunagi vastata.
Ja vastused alati polegi õiged,
sõnadelgi kaob sageli suund,
jäävad vaid kevadised õied,
ja suvine leebe tuul.

Μου αρέσει!