kalev15's blog

  Erekollaste põldude vahel
lookleb porine, savine tee.
Lilled põrmu lööb äkiline rahe
ning äratab jälle su lustlik meel.
  Neid põlde vaatades mul alati meenud,
need võililled päikese säras on kaunimad.
Siin helesinise taeva all veendud,
et veedetud päevad siin parimad.
  Siin särad neist võililledest üle,
siin roosidega kattan su süle.
Siin mulda kord rinnal saan tunda,
siin sinise taeva all tahaks kord surra.

 Rumalad, helded ja head,
teiest ma lugu ei pea.
Teid palju on ilma peal,
ning otsa ei lõppe teid eal.
 Vahel kui tarvis on mul,
ma tünga teen rämetalt sul,
kes oled rumal, helde ja hea,
see kellest lugu ei pea.
  Need kellest lugu ma pean,
kõike muud kui rumalad, helded ja head
nii ma nendest siis tean,
et nemad on türapead!

   Jälle ma mõtlen neiukestest,
ilusatest, headest ja litsakatest.
Jälle ma mõtlen viinast ja veinist,
mis reedeti vool kui ojast.
   Jälle ma mõtlen reedest,
ja ojast mis niredab viinast ja veinist.
Jälle ma mõtlen neiukestest,
kes ilusad, head ja litsakad.
  Kuid esmaspäävit mõtlen ma neiukesest,
kes on lihtsalt hea ja ilus.
Mõtlen temast ka teisipäeval,
ja igal päeval peale reede.

  Alguses oli vaikne, pime ja külm,
ei olnud hääli valgust ja soojust.
Ootasin igaviku, kuid neid ei tulnudgi,
avastasin, et olen samasugune kui mäletan.
  Ma hakkasin nägema ning tundma valu,
tundsin ka külma ning seda ei talund.
Tundsin surma hingust on paljastund rinnal,
tundsin end kui ookeanis ulpimas pinnal.
  Tundsin, kuidas vanad tuttava häälid mu
seiskunud südamest rebisid inimlikusse,
Tundsin kondised sõrmed mu kolbast mälestused sust,
kiskusid kriisates minema pimedusse.
   Tahtsin hüppata järele neile,
sest nemad andsid mul sooja.
Kuid nüüd söön sõprade hingi,
olen neil piinade tooja.
  Kahjuks kauaks mul sooja hinged ei anna,
ka põrgus on külm mul.
Kuid saatan hingi juurde mul annab,
need süütavad hinges mul tuld.

   Unetu öö ja sadatuhat pirasat
langevad mu aknale vihmana.
Mängib plekk ning sillerdab klaas,
kirjutuslaud  ja tindipott maas.
  Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
säravad kuskil kauguses järvena.
Uduloor hõlgumas metsa kohal,
tuuleke tasa mu kõrvus kohab.
  Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
meenutan sind ning neid kiharaid,
mis kullana läikisid suveöö ehas,
kõik tunded kui päike särasid kehas.
   Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
tundeid nii magusad,  iharad,
et meelest ei kiskuda, juurida sa,
tunded , et sind vaid  armasta.
   Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
sajavad mu  aknale paksu vihmana.
Soe suvi  on  armutuks sügiseks  saand,
istub  väikeses köögis Annika.
   Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
istutud üleval ning valatud sinule.
Mu armus ei ole miskit nii igavat,
kui luules, mis kirjutan sinule.

Pühendusega sulle! minu versioon smilersi loost Annika, täielik depreka lugu!

Hetkel mind ei huvita, mida sa tunned,
hetkel olen ma ise katki,
hetkel sooviksin ma üle kõige vajuda unne,
vaimselt saanud mööda tatti.
Mu ümber puhuvad soojad tuuled, hetkel
ja kõrva sosistavad päikesekiired, retkel,
kuid süda sees tiksub ja taob,
sest ajust viimnegi mõte mul kaob.
Mind ei huvita, mida sa mõtled või tead,
mind ei koti kui arvad, et mehed kõik sead,
minul, ma loodan on sügavalt savi,
tegelt ei ole, kuid sellest poleks ka abi.
Mu elus on asju, kuid sind seal ei ole,
seinal on pildid, kust paistad sa kole,
mu südames jäägid ja mäda, mida nähagi pole,
ah, palun ära külla mul niipea küll tule!

On loominguline kriis,
ei suuda miskit teha õigesti.
Viga endast otsimast loobun
ja üksi unistustest joobun.
  Kui ma ärkan millalgi üles,
sest unest, mille omale lõin.
Siis leian end jumala süles,
kui suurem polnud saatana võim.
  Aga senikaua kuni und elama pean,
pean suutma ka midagi luua.
Pagerile ridu mingeist mõtteist ma vean,
ikkagi parem kui pahede ohvriks end tuua.
  Siiski vahel juhtub mul nii,
et pliiats tardub ridades siin….

Ja tuleb tuju end kohvrisse juua.

Mu aknas põleb veel tuli
ja toaski lauale langeb valgus,
ei tüüta sõber ei suli,
kevade lõpp, oeh, suve algus.
Mind uinumast hoidvad su silmad,
su nägu ja naeratus armas,
siin soojad ja suvised ilmad,
ööd udused pooleldi härmas.
Mu laual on ainumas paber,
kuid pliiatseid palju on reas,
mu looming ehk sageli nii rabe,
muusana oled mu peas.
Mu unenäos päikese kiirena lendled
ning ilmsi mõttekummistus sa,
sinuga olema peaksin ma heldem
ja vähem ropendama.
Kui süda sees aeglaselt tiksub,
mu mõte sust lahti ei saa,
aegi minule vastu töötama kippub,
varsti jälle lumi on maas.
Mu luulet sa lugeda ei viitsi,
mu lausetest rebid vaid sõnu,
sul enam palju öelda ei raatsi,
vist tunned mu piinadest…

   Pea kohal süsimustad pilved,
longin ma porisel teel.
Mu ümber karjuvad tuhanded hinged,
tahaks sind imeda veel.
  Udu manamas ette mul,
sinu põlemis mõnu.
Ma süütaks sind,
kuid pole tuld ja sõnu.
   Suudleks  sinu pehmet otsa,
loodaks ei see ei lõpeks otsa.
Neelaks sind ma kopsu põhja,
kuni plahvatad sa pauguna.
 Imeks sind  meeletu kirega,
kuid mitte kiiruga,
paraja tempoga,
kuni viimaks plahvatad.
  Imeks sind lõpuni,
kuni filtrini.
Ei lõpe mu kihk,
vaid langeb tuhakiht.
  Vabanda kallis et armastus kirja
asemel kirjutasin pornofilmi stsenaariumi,
andesta kui pole hilja,
muidu lukustan end solariumi.
  Sinu kombel põlen siis tuhaks,
imemisest mul ikka ei hakkaks paha.
Sind vaid imeda elu sees tahan,
kuid tule jaoks puudub mul raha.


  Erilise pühendusega mu kolmele armastusele: tubakale, alkoholile ning ühele erilisele neiule, kes on alati olemas kui teda vajan. Sorry kiskus pisut vasakule!

 Kaua sa kannatad rahus?
Kaua sa ootad päeva,
mille tulekus kindel ei ole?
Mitte kaua see su pähe ei mahu,
näed vaeva, kuid ära ei tasu!
Unistamine juba ärritab,
personal sitta üles keerutab.
Tajud juba, et sa pole enam isik,
siis ainult päästab sind tuusik,
minek vabadusse, mis petlik,
kuid ikkagi nii ilusalt isiklik!
Sealgi lõpuks leiad, et keegi ei saa
sinust õigesti aru,
oled kui tsirkuse karu,
jooksed lollide järgi,
või valid muu ja jätad märgi,
mida mäletavad teised,
sest sina oled juba läinud,
siis sind mõistavad õiged,
need, kes sind on näinud!