Kaua sa kannatad rahus?
Kaua sa ootad päeva,
mille tulekus kindel ei ole?
Mitte kaua see su pähe ei mahu,
näed vaeva, kuid ära ei tasu!
Unistamine juba ärritab,
personal sitta üles keerutab.
Tajud juba, et sa pole enam isik,
siis ainult päästab sind tuusik,
minek vabadusse, mis petlik,
kuid ikkagi nii ilusalt isiklik!
Sealgi lõpuks leiad, et keegi ei saa
sinust õigesti aru,
oled kui tsirkuse karu,
jooksed lollide järgi,
või valid muu ja jätad märgi,
mida mäletavad teised,
sest sina oled juba läinud,
siis sind mõistavad õiged,
need, kes sind on näinud!  

Μου αρέσει!