Mu aknas põleb veel tuli
ja toaski lauale langeb valgus,
ei tüüta sõber ei suli,
kevade lõpp, oeh, suve algus.
Mind uinumast hoidvad su silmad,
su nägu ja naeratus armas,
siin soojad ja suvised ilmad,
ööd udused pooleldi härmas.
Mu laual on ainumas paber,
kuid pliiatseid palju on reas,
mu looming ehk sageli nii rabe,
muusana oled mu peas.
Mu unenäos päikese kiirena lendled
ning ilmsi mõttekummistus sa,
sinuga olema peaksin ma heldem
ja vähem ropendama.
Kui süda sees aeglaselt tiksub,
mu mõte sust lahti ei saa,
aegi minule vastu töötama kippub,
varsti jälle lumi on maas.
Mu luulet sa lugeda ei viitsi,
mu lausetest rebid vaid sõnu,
sul enam palju öelda ei raatsi,
vist tunned mu piinadest mõnu.
Surmainglina minu taga,
peidad end valede võrku,
teeskled, oled vaikne ja vaga,
hiljem nautled mu raibet nii hõrku.
Vahel ämblikuna su tuppa
end kujutlen seinale seisma,
et teada, kuidas püüad mind tapa
või peaksin südame endast ma heitma?
Vaid sinul on luba mind luua,
teistele seda ma andnud ei ole,
heatujuliselt sul lilli võin tuua,
kuigi tean, mu sees on sageli kole.
Neil ridades sisu nii hüplik,
kui ilm või jänese saba,
kuid meeleolu ehk tõtlik,
mu ees on mudane raba.
End saata ma sinul ei palu,
ma lahkun ja astun nüüd üksi,
enam ma midagi ei anu,
sest viimast korda ma läksin.

Μου αρέσει!