Unetu öö ja sadatuhat pirasat
langevad mu aknale vihmana.
Mängib plekk ning sillerdab klaas,
kirjutuslaud  ja tindipott maas.
  Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
säravad kuskil kauguses järvena.
Uduloor hõlgumas metsa kohal,
tuuleke tasa mu kõrvus kohab.
  Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
meenutan sind ning neid kiharaid,
mis kullana läikisid suveöö ehas,
kõik tunded kui päike särasid kehas.
   Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
tundeid nii magusad,  iharad,
et meelest ei kiskuda, juurida sa,
tunded , et sind vaid  armasta.
   Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
sajavad mu  aknale paksu vihmana.
Soe suvi  on  armutuks sügiseks  saand,
istub  väikeses köögis Annika.
   Unetu öö ja sadatuhat pisarat,
istutud üleval ning valatud sinule.
Mu armus ei ole miskit nii igavat,
kui luules, mis kirjutan sinule.

Pühendusega sulle! minu versioon smilersi loost Annika, täielik depreka lugu!
 

Μου αρέσει! 1