Alguses oli vaikne, pime ja külm,
ei olnud hääli valgust ja soojust.
Ootasin igaviku, kuid neid ei tulnudgi,
avastasin, et olen samasugune kui mäletan.
  Ma hakkasin nägema ning tundma valu,
tundsin ka külma ning seda ei talund.
Tundsin surma hingust on paljastund rinnal,
tundsin end kui ookeanis ulpimas pinnal.
  Tundsin, kuidas vanad tuttava häälid mu
seiskunud südamest rebisid inimlikusse,
Tundsin kondised sõrmed mu kolbast mälestused sust,
kiskusid kriisates minema pimedusse.
   Tahtsin hüppata järele neile,
sest nemad andsid mul sooja.
Kuid nüüd söön sõprade hingi,
olen neil piinade tooja.
  Kahjuks kauaks mul sooja hinged ei anna,
ka põrgus on külm mul.
Kuid saatan hingi juurde mul annab,
need süütavad hinges mul tuld.
 

Μου αρέσει!