Hetk täis unustust ja valu,
hetk kui kõike enam ei talu.
Üks hetk igas päevas,
kui soovin, et oleksin taevas,
kus kunagi olin.
   Sel hetkel ma tardun, kõik ununeb,
sõnadega väljendada ei suuda
ja siis mu reaalsus mõraneb
ning tundub, et miski mind ei muuda.
   Sel hetkel ma sooviksin nutta,
kuid enam ei saa.
Sel hetkel ma su juurde ruttaks,
kuid liiga suur on vahemaa.
Nii ma siis salaja loodan
et kunagi tuleb see aeg.
     Oma unistusi viina joodan,
et ununeks häda ja vaev.
Samas seedin ikka veel sappi,
mis kogunend armastamise vastu,
ei tahakski hüüda ma appi,
vaid sinu juurde ma astuks.
 Mind aga takistab miski,
millest ma midagi tea.
Elu aga pole viski,
ei ajaga hakka mul hea!

 

Μου αρέσει!