Kuldsed päiksekiired läbi
lilledes kardina piiluvad tuppa.
Toa taas täitnud on sügise vägi,
seinakell ajanäitamisel siin läinud on rappa.
Üksikul naelal veel rippumas maal,
õhulgi siin on raskem lõhn ja kaal.
Aknast mööda, tuules kihuvatad kirjud lehed,
read, sõnad, laused tantslevad tähed.
Ainus voodi, kaks kappi, üks laud ja tool,
kassipoeg väike, kes rõõmu toob.
Sellised tube on meie ajas palju,
kus justkui seisab aeg kui kalju,
kuid et tunda, mida veel on nende sees,
pead kutsutud külalisena seisma enne ukse ees.

Μου αρέσει!