kalev15's blog
34, Käina, Εστονία
09.10.2010
Vanade puude vahel mängleb valgus varjuga,
langevad lehed, sammal tüvedel rohendav viir.Justnagu sinu varju näen mänglemas seal,
oled teiste mu surnud sõbradega koos, oled kui päikese kiir.
Sooviks sulle siit lahtiselt aknalt karjuda,
midagi ilusat soovida,sest olid midagiparimat minujaoks maailma peal,
aga tuulde ja lehtedesse kaob su vari,
langeb pimedus kui näljaste hakkide kari.
Mu ümber külmus kustutab südames tuld,
silmis tuhmub õnnelik sära,kivistun paigale, tardun nüüd täitsa ära,
mu silmadki seisavad peakohal tähtede sära.
Soovin, et võiksingi siia jääda,
seista siin kaua ja mitte kuhugi minna,kuid surun sügavale taskusse käed ma,
aeg on minna koju, tahan sügisest puhata.
20.09.2010
On sügiseliselt pilkaselt pime
ja niiske, nii rõrke ja raske.Hea, et keegi mu sisse ei näe,
sest sealgi on ka pime.
Mustavalt raske on hinges,
südant rõõmule süüdata- ei tule see ime.Mu tuba jällegi vaikuses, suitsust vines,
Kahemõõtmeline elu, must-valge, hall, lihtsalt lame!
Läbi paksude kirjude kardinate siia valgus ei pääse,
läbi vaikuse hääbuv, närtsiv toataim haiseb.Varsti taas talviste morbiitsede lõikelillede juurde naasen,
uputan enesekiuste end öösse ja jäässe!
05.09.2010
Mu sees vingub tühi tuul
ja pimeduses ei sära ühtegi tähte.Oleksin mõtteis kui kuul,
leidnud endas masenduse lähte.
Peagi sest vinest ei paista ma välja,
unen ses tundes valu unne.Ta teeb mulle juba kurba nalja
vajun temasse kui pehmesse lumme.
Nii mu tuba on alati pime,
ei valgus ja rõõm astu üle läve.Eksisteeriv vaid selleks et olla,
teades, et veel parem oleks aga minna!
01.09.2010
Puhu tuul ja tõuka purje,
paista kuu ning heida varje,et minul oleks valgem sinataeva hall
luua riime sinu all.
Ning tähed, kõrgelt kaugelt,
oma hella säraga,ande loomisjõudu luule alget,
seda mis avab vaimuväravad.
Ja kui selle koha vaimud
on nii helded minul täna lubavad,valmivadki riimi sead kui kaunid maimud,
kellegi huulil nemad kunagi ehk säravad.
01.09.2010
Hetkel olen kui pasteet
mida voolid, sina minu suurim autoriteet.Olen tühjus, karjuv auk pluusi kauluses,
olen puuduv vein kodukaupluses.
Ja minuta miski ei muutu,
nagu mu meeles sinuta puhub külm tuul.Segaselt kaardid lauale lautud
on pilt, mida silm seletab üllatusest suur.
Olen osadeks võetud vist lahti,
mõni tükk ehk puslest ka puudu.Kui on sul ehk kunagi mahti,
kildusest pilt laduda ruutu.
Aga nii nagu praegu mind lihtsalt ei ole,
vaikides vindun siin tühjusega ühtsuses.Sinagi selle peale enam ei tule,
et igavusliku üksildusse upun siin hubases toakeses.
31.08.2010
On ööga hüvasti jäta nii raske,
sest siis peaks hüvasti jätma ka sinuga,mind nüüd palun, mälestused, uinuda laske,
muidu pole homme midagi teha minuga.
On segadus mu sees
ja sellest tingitud ärvel unining kujutluses oled minu ees,
kui kaunis ingel, kes mu ellu tuli.
Küsida vaid jõuan sinult, miks sa tulid,
juba hommik, ärkan, sina argihalli justkui surid.Ootan õhtut, ööd ehk enam selle sarnast tule,
täidab väikse toa taas suitsuvine ning mu argimure.
26.12.2015
Meeletu infotulva tuuldes hõljumas
tülpinud väsinud pealnäha tühjad tüübid.
Kõlarid koorides karjumas,
ekraani valguses virtuaalmaailmas edasi rühid.
Mida sealt otsid ja mida sealt leiad?
Sageli isegi ei tea.
Kuid kiirelt klikid käivad
ja inimlikud mõted kaovad peast.
Sisu andmas välimusele maad.
Mis loeb, kas arugi saad,
kui värvide, valguste, helide tules
peagi saad oma tooliga üheks?
22.08.2010
On kaalukaussidel valed asjad,
valed tunded, väärad mõtted, masendusel ohjad.On hinges vaakum, tasakaalutus või tühjus,
ajul südamega puudub ühtsus.
Mis rikkub minus tasakaalu,
loob hinge kaost ja murrab hingelumest vaalu?Oleks lihtne vigu teistest otsida,
teades hea neid sealt leida.
Kahjuks selles vabalt võisin eksida
ja püüda omi teie eest siis peita.Ole kui kosmoses, kaaluta objekt,
elutuuldes lendav liblikas, saatuse subjekt.
Nii väsind olen tasakaalu otsimast,
sest hetkel puudub tahening keeldun kujutelmas eksimast,
sest ootab uni mahe.
20.08.2010
Taas ma tunnen end nii valesti,
miskit magusalt läilat voolab mu sisse,see tunne viib kehvasti
mineviku hämarusse.
Jälle leian end hoolivat sinust,
sooviksin teada, kuidas sul läheb.Parem ära tee hetkel välja minust,
olen joonud vist liiga vähe.
Uuesti kordan sama mõttet,
et olen loll ja laisk,selle luuletuse settet
lürbiv lämbuv raisk!
07.08.2010
Üks pääsuke lendab kõrgel
äikese ja suitsupilvede all,tuule- ja kuumakeeristes mängleb,
nii kõrgel, et silmale peaaegu hall.
Siiski saan aru, et on ta veel seal,
mida ta otsib ja mõtleb, seda ei tea.
Viisalt ülesse, pilvedesse rühib ta,
vaatan, mõtlen ja unistan.
Ehk päike võlunud on teda,mida ta otsib ja mõtleb, seda ei tea.
Viisalt ülesse, pilvedesse rühib ta,
vaatan, mõtlen ja unistan.
et nii ebaharilikult käitub,
nii seda lendu mõistan mina.