Ma istun poe treppil,
see pood ammu on suletud,
silm peatub kuivanud hekkil,
tunnen olen hüljatud.
Ma istun, et aeg saaks otsa,
ikka istun aga, miski kurat ei lõppe!
Kirun siis seda vihma,
mis külmalt võtab mind oma rüppe.
Ma istun ja miski mind neelab,
tahab mind endaga liita ühte.
Ma istun kuni uni mind istumast keelab,
ei põle laternad, pole enam valgusevahte.
Ma istun pisut veel,
kunagise poe treppil, oma maja ees.
Teen ühe suitsu ja siis lähen vaatan,
kes kurat elab mu unenäo sees?!

Μου αρέσει!