Tead ju su hääl mind kisub rööpaist.
Milleks oli vaja valusate mälestuste kella sul kõlistada?
Tõid tagasi must tundeid valusaist pimedaist koopaist!
soovin kerglaselt eemale päevasest kajast.
Nukralt tolgendan tänavail, vaatan langevaid lehti,
taas jälle minu jaoks õige uneaeg ei kehti.
ajast lohutust looda on lootusetu,
ei soovi sind kuulda ega enamgi kaeda,
olen peale seda kõnet täiesti jõetu kasutu.

Μου αρέσει! 1