On lilled kaunistamas homse päeva ust.
Sul kohe-kohe tuleb minna sisse.
Sa veel ei tea, mis sind seal ootab just,
kuid kindlasti sa usud muutumisse.
Veel viivuks peatud uhke ukse ees.
Siis võtad lillelise lingi kätte...
ja valutukset tunned südames
siin tänast igaveseks maha jättes.
Aeg astub omasoodu. Ongi uks
su homseks avali... Sa minnes palu,
et muutumine õnnestuks,
mis rohkem rõõmu tooks... ja vähem valu...
Kui taeva tahte võtad seaduseks,
siis uues päevas kergem on Su hingel;
ning halba aitab muuta headuseks
su enda siseusk... ja sinu kaitseingel..
Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab. Mäletan, igatsus ringutas tiibu mu tolmunud künnise taga. Kuidas mind kutsus ta lummurinime hukutav imepära! Ma seisan ses elus kui pärli ees pime ja ometi naudin ta sära. Mäletan, heledas hommikupuhtes tõusin kui pakatav rohi, aldina valu ja valguse suhtes, rõõmus, et tajuda tohin kõike, mis tundeile tarmukust annab: kevadepuhanguid noori, mängurikirge, mis õlgadel kannab sõnatu kurbuse loori, pahe ja vooruse võitlusenimbust rahutuil otsisklusretkil, joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus eneseületushetkil. Magusalt läbi mu loomuse põikus üksolek mulla ja tõega, milles peab sobima võluga võikus lihtsalt kui lihase õega. Kirjas on öeldud,…
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.
Päike mis…
Nägin sind ja see lõikas mu hinge
ja käristas haavu, mida polnud veel
unustand.
Ainus fakt jäi märkamata seistes pimesi -
sul õigust siin olla
ei ole,
sind keegi pole kutsunud.
See, mille tera südant veristas,
oli
mälestus, ei muud.
Ma ei tunne sind ja ehk ei tahagi tunda,
veelkord
võõraste tunnete koormat kanda.
Silmile seotud side laulsin kuule,
ei
teadnud, et väljas on päev.
Sina pole selles süüdi,
süüd siin ma ei
näe.
Võtsin vabaduse uskuda päikest
ja juua tast janu.
Miskit
määramatut enam ei kummarda,
süüta andestust ei palu.
Oled mälestus ja
kogu mõtte vägi,
nüüd selle ime lõpuks ära
nägi...
Ma
aastaringi kogun valgust
hõõglampide ja küünlatulega
Ja päiksepaistet, suvesoojust
ma hingan sisse meela kirega
Päev koidab taas, ning
kõigest aimdus valgusest
mul silmist une viib...
Meel erk, vaid luudes
lasuv raskus
mind hoiab tagasi.
Ei annaks hetkegi
ma valgest päevast
öö pimeduse kanda.
Päev taandub siiski
ja tulist hõõgust
ta õrnalt maale kallab.
Sa kanna unistusi endas,
Kes rõõmus , et elu tal just nagu laul,
kes kurb , et elu pole tuhkagi väärt.
Elu elades olla tuleb kõva kui raud ,
edasi astudes , hoides püsti pead.
Kes öelnud , et elu peab olema kerge?
Kas öeldud , et elu vaid mure ja vaev?
Nii paljutki on , mis pole meil selge ,
on elu , kui lainetel kõikumas laev.
Me elus on mõõnad ja on ka tõusud ,
on töö ja vaev ning rõõmud ja nutt.
On hea , kui elulaev kaldale jõudnud ,
ja kurb , kui laeval on lahkudes rutt.
Nii sööstame kõik…
Kui inglid nutavad, sajab meil vihma,
iga vihmapiisk langeb mu peale
ning närib läbi mu naha.
Inglite kurbus seguneb mu verega.
Tuhat nägemata silmi
vaat’vad murult vagusalt,
tuhat kuuldumata hääli
heliseb ju salajalt.
Üle laane lootus luikab,
kõnekõmin metsa pääl,
üle oru ootus huikab,
vaimud vaat’mas mäe pääl.
Langevad nad ükskord kokku:
kõnekõmin metsa päält,
ast’vad vaimud mäelt alla,
kose kohin tõstab häält –
siis kõik väljad valendavad,
lahti iga lille silm,
järve lained helendavad,
ilus päikesepaiste ilm.
Siis kõik kaua kannatavad
nupud rõõmu-silmavees,
eluvaimud lehvitavad:
kevade on meie ees.