XmaarikaX's blog

TUUL & LILL! Ükskord kohtas Tuul vaimustavalt ilusat Lille ja armus sellesse. Ta hellitas õrnalt Lille, see omakorda kinkis talle veel rohkem enda armastust, mis avaldus värvis ja imelises aroomis.
Siis aga tundis Tuul, et armastust on tema jaoks vähe ning ta võttis vastu otsuse: „Ma annan Lillele ära kogu oma jõu ja väe ning tema kingib mulle midagi veel enamat.“ Tuul puhus siis kogu jõust Lille peale. Lill ei suutnud sellist kirge ja jõudu enda peal välja kannatada ning murdus. Tuul püüdis meeleheitlikult õrna Lille uuesti püsti tõsta ja elustada, kuid tal ei tulnud sellest midagi välja.
Ta muutus…

Meist paremad on puud, sest et veel riimumata.Jääb väheks kohinast, et end ka ööseks katta.

Seas samba segamini vesi, õhk ja laga.
Kui tahaks tõusta veel, et öelda jumalaga.

Öö kasvab, paisub maa, lind lendas igavikku.
Peopeast päevasoe kaob ajapikku.

Kaob olnu käest, veel olev kadunukse.
Hääl hääletumalt avab häälsse ukse.

Veel kujub sööstu endas puus ja jalg.
Öö kraaviservalt kipub tulle niiske halg.

Veab pimedusest lähemale end noor metsaäär.
End pikemaks ja ilusamaks kisub tuleäär,

mis sest, et maha vajunud on taevakumm,
mis sest, et trummistki öö hing on sõnatum.

Ükskõiksused on loobunud oma rangeist tavust,
Öö kohtub ööga kesk elu endastmõistetavust...

Üks sõnulseletamatu tunne valdas täna hommikul mind...
kas armastusel- meievahel,on omakasupüüdmatuse hind...
ma vaatasin kristalle hõbedasi kaseokstel päikese käes kiigub...
ja kuidas tuulepuutest oksal,neid tasapisi allapoole liigub
mu mõttemaailm sadadest kristallidest kui oleks koos
ja kui ainuke neist pudeneme peakski,selles tundepuhangute kaos...
mis saaks siis minust...?kes maksaks selle armastuse luna...?
kui küsimused:kuidas,kas:?jääks vaevama mind eile,homme-täna...
härmatanud kaseokstel päike-pisar koonud härmatise võrgu
kas minu südamesse ka...kas seda süda vastuvõtmast tõrgub:?
Siis mis on õnn?
Üks uimas sonimine ja armastus-vaid meelte meelehea...
on elu tegelikkus karmim aga palju kordi targem
ja siia kuluks marjaks mõni elutarkus hea...
Kui tunned täna südames sa siirast tunnet,siis ära lase kahtlustel sel pudeneda põrmuks
ei ole sünnis igapäev ja mitte sageli,et…

Õhk imelik nii hõljub siia sinna
ja õrnalt üle lume puhub tuul.
On mingi teiseks muutnud selle pinna,
mis oli külm nii mitmed pikad kuud.

Ju heledamaks löönud pilvevahed,
sünk tinahallgi tõmbus helgemaks,
ja vahel sinitaevast paistab vähe,
kõik läinud avaramaks, selgemaks.

On nagu tunda õhus sala aimu,
et oleks nagu miski tulemas.
On nagu heitleksid kaks võimu,
et oma võitu näha saabumas.

Kõik loodus ümberringi ootab
ja vaikib räbalduva pilvevõlvi all.
Ta ju valgushiiu võitu loodab
ja ootab muutust ilmas, mis on hall.

Ning äkki taevas tõmbub lahti,
kuld kuldseid kiiri piidleb ülevalt.
Nüüd…

Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
ja ihalus lahtub kesk musta vahtu ...
Vaevalt midagi riivad ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud.
Neid sajab ja sajab, ja sildadelt tilgub.
Ja kõik on tume ja kõik on lige.
Aeg irvitab nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra ja jällegi alata ....

Sa leiad iseenda kõikjalt. Kui sa vaatad küllalt sügavale, võid enda leida kivi seest. Vaatajast, vaatlejast saab vaadeldav, nägijast saab nähtav, tunnetajast saab tunnetatav. Kui sa vaatad küllalt sügavale kivi, puu või inimese sisse, kui sa teed seda küllalt kaua ja süvenenult, siis sinu pilgust saab ring. Ta algab sinust, käib läbi teise ja tuleb sinu juurde tagasi. Kõik on nii läbipaistev. Ühtegi takistust ei ole. Kiir läheb välja, muutub ringiks ja langeb sinu peale tagasi... ja see seal oledki Sina..

Vahel lihtsalt sa ei mõtle..
ainult unistad et oleks kõik parem..
Et kõik oleks hea .....Korras!
Aga EI... alati läheb midagi viltu..
Keegi ei saa ju aru ..keegi ei mõista ..
Võid ju teeselda , aga hinges valitseb ikkagi tühjus, mahajäetus..

Puhuvad vaid tuuled koos mälestustega..
Milleks?.. nutmiseks?.. valuks?
Eiii.. ikka selleks et olla nii üksik..isegi siis kui sul on inimene kellega kõike jagada...
Kõik on purunenud tuhandeks killuks mida püüad aina rohkem ja rohkem kokku liimida... Kuid siis on ikkagi see üks tükk puudu... SINA!

Ajakell käib ikka ühte sammu
ja meile tunde väsimatult lööb.
Nii mõtlikuks teeb küünlatule valgus,
üks aastalõpp on jälle meie ees.

Ja arglikult poeb hinge jõulutunne
ning soove mitmeid keerleb peas,
nii arglik pole olnudki see tunne
hing ootamas on erilist ja head.

Kaugusesse suunan oma pilgu
ja ootamatult äkki ma tean,
miks küünlatuli rahustavalt vilgub –
ta ajakilde kokku seab.

Neist teha tahab imekauni pildi,
kus mälestused möödunust on sees,
kus mineviku unistusi helgib,
kus täituvad kõik soovid meie teel.