Meist paremad on puud, sest et veel riimumata.Jääb väheks kohinast, et end ka ööseks katta.

Seas samba segamini vesi, õhk ja laga.
Kui tahaks tõusta veel, et öelda jumalaga.

Öö kasvab, paisub maa, lind lendas igavikku.
Peopeast päevasoe kaob ajapikku.

Kaob olnu käest, veel olev kadunukse.
Hääl hääletumalt avab häälsse ukse.

Veel kujub sööstu endas puus ja jalg.
Öö kraaviservalt kipub tulle niiske halg.

Veab pimedusest lähemale end noor metsaäär.
End pikemaks ja ilusamaks kisub tuleäär,

mis sest, et maha vajunud on taevakumm,
mis sest, et trummistki öö hing on sõnatum.

Ükskõiksused on loobunud oma rangeist tavust,
Öö kohtub ööga kesk elu endastmõistetavust...

Μου αρέσει! 1