Nägin sind ja see lõikas mu hinge
ja käristas haavu, mida polnud veel unustand.
Ainus fakt jäi märkamata seistes pimesi -
sul õigust siin olla ei ole,
sind keegi pole kutsunud.
See, mille tera südant veristas,
oli mälestus, ei muud.
Ma ei tunne sind ja ehk ei tahagi tunda,
veelkord võõraste tunnete koormat kanda.
Silmile seotud side laulsin kuule,
ei teadnud, et väljas on päev.
Sina pole selles süüdi,
süüd siin ma ei näe.
Võtsin vabaduse uskuda päikest
ja juua tast janu.
Miskit määramatut enam ei kummarda,
süüta andestust ei palu.
Oled mälestus ja kogu mõtte vägi,
nüüd selle ime lõpuks ära nägi...