Mõnikord kujutelm endaga viib su

    läbi maailma, mis magab.
    Mäletan, igatsus ringutas tiibu
    mu tolmunud künnise taga.
    
    Kuidas mind kutsus ta lummurinime
    hukutav imepära!
    Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
    ja ometi naudin ta sära.
    
    Mäletan, heledas hommikupuhtes
    tõusin kui pakatav rohi,
    aldina valu ja valguse suhtes,
    rõõmus, et tajuda tohin
    
    kõike, mis tundeile tarmukust annab:
    kevadepuhanguid noori,
    mängurikirge, mis õlgadel kannab
    sõnatu kurbuse loori,
    
    pahe ja vooruse võitlusenimbust
    rahutuil otsisklusretkil,
    joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
    eneseületushetkil.
    
    Magusalt läbi mu loomuse põikus
    üksolek mulla ja tõega,
    milles peab sobima võluga võikus
    lihtsalt kui lihase õega.
    
    Kirjas on öeldud, et armastus käitub
    sageli veidralt kui varas:
    siseneb vargsi ja võitjana läitub
    südames andumisaras.
    
    Võrdsetes annustes õndsust ja valu
    küpseb ta mürgiseis tarjus.
    Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu
    käib oma suuruse varjus.
    
    Mustade merede metsikuil rannul
    maastik on ohtlik ja teetu;
    sääl oma pühima unelma kannul
    hulgun kui jumalast neetu.
    
    Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule
    mu hõõguvaid helitiraade.
    Nad lendavad tagasi väsinud suule,
    nõutuse nukrusest saadet.
    
    Kasutult kaovad kui unenäopaines
    parimad päevad ja püüded.
    Pilvini paisuvas jäikuselaines
    lämbuvad uppuja hüüded.
    
    Ag, et ma pihin ja kellegi juures
    ei ole mu avalust vaja.
    Hüljatult ebalen sünguses suures
    vaikima manatud ajas.
    
    Meeletud tähed mu ulmaderiigist
    purskuvad-kustuvad aeva.
    Ah, miks küll ilusaim laulude liigist
    peab lauldama hukkuval laeval...
    
    Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab
    pimedas kuristikus,
    ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab
    me südame õnnetu rikkus.
    
    Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
    see on mu valvusetähis,
    majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
    võrratu lootuse lähis.
    
    Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
    hing ent on virge ja vaba,
    just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
    talve ja hangede taga.

Μου αρέσει! 27