Mare Reinsalu's blog

...sel hetkel,mil on valus,me vaikime ja loodame,et meil palutakse rääkida.nendel hetkedel laseme rääkida teistel-ise kaome toa nurka ja laseme hetkel voolata...meist kaugelt mööda ja loodame,et keegi võtaks ümbert kinni.ja ütleks,et kõik saab veel korda.ja seda kõike ilma,et me peaks rääkima.

Pane mind karpi kinni . ära kellegile seda karpi ava , mitte kellegile . pane see karp kõvasti pealt lipsuga kinni , hästi kõvasti . ma ootan . ma luban et ma ootan , kuni sa selle karbi ise avad , sest oled valmis selleks , et ma olen kogu ülejäänud elu sinu .

 Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust,
kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust,
ära iialgi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänavail ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi siiski su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.

Hellust ja õrnust
on kõigile vaja.
õnnel on sageli
segased rajad.
Päevi on halbu,
päevi on häid.
Las tänane
rõõmsamast rõõmsam
Sul näib! 

NB!!

Enne pulmi*

Mees: Hurraa! Lõpuks ometi! Ei jõudnud ära oodata!
Naine: Äkki lähen ära?
Mees: Ei, ei ära isegi mõtle sellele!
Naine: Kas sa ikka armastad mind?
Mees: Loomulikult!
Naine: Kas sa mind kunagi petad?
Mees: Ei! Kuidas see sulle üldse pähe tuli?
Naine: Kas sa suudled mind?
Mees: Ikka ja pidevalt!
Naine: Kas sa peksad mind?
Mees: Mitte mingil juhul!
Naine: Saan ma sind uskuda?

*Pärast pulmi loe alt üles.*  

  Ma näen aga ei vaata,
ma lepin aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule kui silmad sulen.
ometi unenäos Su juurde tulen.
Armastan päeva, kuid öösiti ärkan.
olen hajameelne, aga kõike märkan.
Reegleid järgides nad purustan.
Kõiki mäletan, vahel iseennast unustan.
Olen tugev, kuid vajan Sind.
olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan aga ei puutu,
olen muutlik, kuid ei muutu.
Joostes paigal seisan,
naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge aga rõhun,
tahan luua aga lõhun.
Olen eksinud, kuid Su leian..
lasen minna, aga südames hoian.
Olen suur aga ometi nii väike,
olen Kuu, kuid kõrvetan kui Päike.
Olen vaikne aga räägin palju,
vahel näed mind, vahel mu varju.
Ütlen hüvasti, kuid ei lähe.
olen liiga palju, aga ikka veel vähe.
Olen harjumus millega Sa iial ei harju.
mul on valus.. aga ma ei karju.
Koristan aga kõik on ikka sassis,
minus on müstikat rohkem kui kassis.
Ei ole ma igavik- olen vaid hetk.
Ei ole sihtpunkt- olen Su retk.
Olen päev, mil säravad tähed,
saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed.
Ma andestan, kuid ei unusta,
ma haavan, kuid ei purusta..
Tahan teada, kuid ei küsi,
olen vaid hetk, mis ei püsi.

Esimene armastus
on nagu kevade kuldne liblikas
päikesekiirtes.
Ta vilksatab korraks
ja kaob.
Mälestus
millestki nii toredast
võib talutavaks muuta
ka elu kõige mustema päeva.

Esimene armastus
on nagu virmaliste veiklemine
selgel talvisel ööl -
sama seletamatu,
sama karge
ja kaunis.

See on kõige suurem ime
pärast sündi.