Mare Reinsalu's blog

Kui sa ei jää liiga kauaks,ootan sind igavesti...

On olemas asju, mida ei saa kunagi tagasi, kuidas ka ei pingutaks, kuidas ka ei kahetseks.
Elu on selleks liiga ilus et mitte seda raisata inimeste peale kes sinust ei hooli........

Vahel on tunne , et milleks mind siia ilma loodi- loodi kannatama, tundma üksindust , piina , põlgust ja valu :S Armastust mitte leidma ja saama :S Loodan siiralt, et Teie seda tundma ei pea .. et te ei peaks olema kellegil see nukk , keda riiulilt võetakse ,natuke mängitakse ja siis öeldake et pole vaja- mul on keegi teine :D See valu ei unune iial- kui see koguaeg kordub ja kordub .lõpuks kaob jaks ja tahtmine kedagi enda kõrvale tahtagi . Mõelgem ennem, kui kedagi oma sisse lasete , sest need haavad ei parane iial(A)!

Armastus küsib sõpruselt: "Kui mina olen juba olemas, siis milleks Sind vaja on?" Sõprus vastab: "Selleks, et tekitada naeratus sinna kuhu Sina jätad pisarad

Elu on joonistamine ilma kustukummita. Õpetasid armastama, õpeta ka unustama! Eile nägin unes, et mind armastati.Kui ma üles ärkasin, hakkasin nutma. Kadestan raudteerööpaid, kuna nemad lähevad elulõpuni koos. Nuttes on raske päikest joonistada.

Mis on õnn?
Õnn…
Õnn on lind.
Aga mitte harilik lind.
See on lind, mis on loodud kullatolmust.
See lind
Tuleb kusagilt kaugelt,
Tuleb ja istub su õlale.
Vasakule õlale.
Südame kohale.
Istub sulle see õnnelind -
Sa ei näe teda.
Ainult tunned.
Aga kui sa tahad teda kinni püüda
Ei saa sa teda püüda,
Ei käega
Ega silmusega
Ei ühegi püünisega
Saa ei sa teda kätte.
Mõnikord õnnelind
Jääb su õlale kauemaks,
Mõnikord vähemaks
Ja kui ta tahab minna, siis ta läheb.
Tõuseb ja kaob õhku.
Võib-olla koguni haihtub õhku.
Keegi ei tea.

Kui Sa üks päev tahaxid nutta...
Helista mulle.
Ma ei luba, et...ma panen Su naerma.
Aga ma võin nutta koos Sinuga.

Kui Sa ühel päeval tahad ära joosta-
Ära pelga mulle helistada.
Ma ei luba et palun Sul peatuda,
Aga ma võin joosta koos Sinuga.

Kui Sa ühel päeval ei taha kedagi kuulata;
Helista mulle...
ja ma luban et ma olen hästi vaikne...

Aga...
Kui Sa ühel päeval helistad ja ma ei vasta...

Tule mind kiirelt vaatama...
võibolla ma vajan SIND..

Kui ootad, tunduvad hetked aastatena, kui meenutad tunduvad aastad hetketena.

Ma ei põletanud sildu, ma ei ehitandki ühtki,
kõiges järgnevas, mis tuli, ei olnud ainult mina süüdi.
Ma ei süüdista sind milleski, armastus ei mõista kohut,
samas armastus oli midagi, mida meil ei olnud.

Kõik see jutt sõprussuhetest, et jääksime püsima
varem või hiljem pidid sa mu`st tüdima.
Alati on paremat, kerge on mitte proovida,
ainult et minust sai see, kes ei oska mitte hoolida.

Kõik plaanid jäidki puhtlabaseks jutuks,
sa andsid lubadusi, teades, et see suhe luhtub.
Aga ma ei ütle lahti mälestustest, jääd mu`sse igavesti,
andsid uue tähenduse, igavesti mul meeldid.

Andsin end sul…