Albert1's blog

Öö on kuuvalge. Õhus hõljub mulla magus lõhn. On pime ja vaikne. Kuulen läbi vaikuse oma hingamist, mis õhust vastu kajab. Hingan vaikselt ja ühtlaselt.
Tumedas taevas liiguvad aeglaselt ja raskelt helendavad pilved. Aeg – ajalt heidab kuu oma tasaseid
kiiri üle ööunes maa. Maa hingab ja elab. Tasased uduvallid tansisklevad mullu küntud põllul.
Mu käed on külmad ja parkunud. Istun ja ootan. Veidi eemal on kuulda, kuidas vesi voolab .....
on müstiline ja kaunis.
Viimased pilveräbalad lendavad minust mööda. Taevas on selge ja tume. Üksikud tähed säravad ja
valvavad sealt ülevalt minu üle. Kogu maa on nüüd kuuvalguse rüpes, mis hellitab ja…

Kunagi ammu....võib öelda et eelmisel sajandil, või hoopis parem ,kui öelda ,et kui ma väike poiss olin...
Jutustas vanaema mulle ühe omapärase loo....mis millegipärast nüüd äkki mälusopist esile kerkis.
Kord ammusel ajal elasid inimesed, loomad , linnud ja kõik maagilised olendid rahus ja üksmeeles.
Aga... inimene oli loodud nii, et tal oli südames tühjus.
Tühjus, mida ei suutnud täita varandus, jõud ega teadmised.
Ja oma lõputus ahnuses , mis lõpuks välja lõi , unistas inimene terve maailma valitsemisest.
Inimene valas paljude kaasinimeste, päkapikkude, sookollide ja mäevaimude verd.
Ja kuningas , kes oli kuningas ja samalajal ei olnud ka , vaatas õudusega seda verevalamist ja ahastas. Sest ta…

Hiljuti nähtud unenäos...seal ei olnud midagi juhuslikku. Kõik oli seotud. Igal teol oli tagajärg ja iga tagajärg oli millegi uue tõukejõuks.
Elu oli maru lihtne!
Seotus ja mõte olid täitsa olemas...oma lähedustes.
Mõttetu oli võidelda... kellegi teise...õige ja valega.... lihtsalt oli...see ja teine... ja igaüks leidis oma.....
Sünd, elu, surm...ring sai millalgi täis ja kõik algas otsast- uus sünd...surmaga ei lõppenud midagi.
Inimesed võtsid vähem ruumi´... hoides kokku, vaadates sügavamale hinge ja silma, tundes, haistes, kombates...
Loodust usaldati rohkem...
....rohkem ei kirjuta , sest kiri võtab palju ära...mälust ja unenäo võlust....

Kas teate......et on olemas päevi,mis oleksid võinud olemata olla??Aegajalt neid ikka kogunueb meie ellu,kuid tagantjärgi muuta neid kuidagi ei saa......jääb vaid loota,et kõik halb,mida need päevad endaga kaasa on toonud,on siiski millekski head.Peab vaid veidike kannatlik olema...ja püüda unustada need päevad oma elust ja elada vaid homse nimel!!!!

Mõni koguni väidab, et see on edasiviiv jõud. Ometi tahavad kõik olla õnnelikud!!! Rahulolematus ja õnn on teineteist välistavad.
Rahulolematud ollakse seni, kuni saadakse aru, et kõik, mis inimesega juhtub, on millekski hea. Kuni ei osata head näha, jäädaksegi kordama vanu vigu.
Inime juba on nii tehtud, et rahule jääb ta vaid siis ,kui saab aru, et juhtunud on talle hea.
Seejuures ka nii öelda sandisti ütlejad teevad tegelikult head, sest tänu nendele märkad oma vigu !!!!

Kõik inimesed saavad sündides lohed, et lennata. Algul on lennud lühikesed ja maandumised kerged. Ühel päeval tuleb tõeline keeristorm ja viib su kõrgele-kõrgele. Ja siis algavad erinevused. Võimalik, et tuul raugeb äkitselt ja sa prantsatad vastu maad. Mõned jäävad ellu, mõned mitte. Mõni loobub igaveseks lendamisest, teine lapib oma lohe kokku ja üritab uuesti.
Mõnel lihtsalt veab ja tuul raugeb aeglaselt ning maandumine on pehme.
Mõni õpib liuglema ja kasutama väikeseid tõusvaid õhuvoole...

Nii või teisiti on tähtis õppida maanduma. Lennata on imelihtne, maandumine on raske. :)