Öö on kuuvalge. Õhus hõljub mulla magus lõhn. On pime ja vaikne. Kuulen läbi vaikuse oma hingamist, mis õhust vastu kajab. Hingan vaikselt ja ühtlaselt.
Tumedas taevas liiguvad aeglaselt ja raskelt helendavad pilved. Aeg – ajalt heidab kuu oma tasaseid
kiiri üle ööunes maa. Maa hingab ja elab. Tasased uduvallid tansisklevad mullu küntud põllul.
Mu käed on külmad ja parkunud. Istun ja ootan. Veidi eemal on kuulda, kuidas vesi voolab .....
on müstiline ja kaunis.
Viimased pilveräbalad lendavad minust mööda. Taevas on selge ja tume. Üksikud tähed säravad ja
valvavad sealt ülevalt minu üle. Kogu maa on nüüd kuuvalguse rüpes, mis hellitab ja paitab seda üsna
vaikselt.
Nõnda, üksinda istuda ja oodata on hea. Kaob aja ja ruumitaju. Kõik voolab omasoodu ja maised asjad kaotavad oma tähtsuse. Kõik materiaalne vajub tahaplaanine ning esile kerkivad vaimsed väärtused, vajadused – kõik see, mis inimeses eneses on.
Mõtlen, külmast juba kangeid käsi soojendades, et mis minus on. See on veidi raske, sest minus on
palju ja samas mitte midagi. Minus on kõiksus ja minus on tühjus. On hirm ja on arm. Kõike on
parasjagu.
Nii mõeldes ootan ja loodan ikka veel. Asjatu on vist loota tulemas kedagi, kes nagunii ei tule.
Võib – olla, et isegi tuleks, kuid tema ju ei tea, et istun kuuvalgel soojendades külmunud käsi ja
mõeldes iseenese sisu üle, oodates......
Veider on see, kuidas inimese loomuses on loota ja uskuda. Aastad lähevad, aga mina olen ikka
vaikselt, ja usun ning loodan. Pigem võiks öelda, et tean, mis on mu saatus, kus on mu saatus ja kes
on mu saatus. Mõte on neurootiline ja irooniline, aga seejuures tohutult edasiviiv. Tühjusesse viiv,
sest tee, millel on algus, kuid puudub lõpp, ei ole kunagi õnnelik tee.
Nii lihtne oleks oma ootus lõpetada. Lihtsalt tõusta püsti ja.....kuid elu ei lase mul seda teha. Elu on see, mis sunnib mind valugrimassid näol, üldsusele naervat maski kandes, edasi minema. Ootama. Lootma. Unistama. Ja uskuma.

Μου αρέσει! 26