Britaa-'s blog
11.
Ma seisin, vastu teda ja püüdsin hoida sellest hetkest nii tugevasti kinni kui võimalik, kuid keegi tiris mind Marekist eemale. Ema. Ta aina tiris ja tiris mind, kuniks Marek mind lahti lasi ja minu jalad, mis enne mind kandsid nõrgaks läksid ning ma emale peale vajusin. „Aidake mind!“ Kisendas ema, arstile otsa vaadates. Kolmekesi aitasid nad mind ratastoolisse istuma. „See on midagi võimatut. Ann, kas sa ise ka mõistad, et sa just seisid. Proua, see noormees teeb teie tütrega imesid, tema oligi veel vaid puudu.“ Rõõmustas arst üleliia. „See poiss viib minu tütre…
Jah, ma olen paha, sest ma pole terve nädal kirjutanud, aga ma loodan, et see pikem osa vabandab mind välja. Ma tean, et need vabandused ei aita, aga tõesti mul kaovad pidevalt mõtted ära ja seepärast tahan ma lugu varsti lõpetada ja pausi pidada, ise midagi lugeda vms.
10. - juuuuuuuubel .
„Kas sellisena sa teda näha tahadki? Kas sa ei näe, et kui palju ta ka ei üritaks, ta ei suuda sellest üle olla?“ Kuulsin isa murelikku häält köögist. „Nii on talle parem, nii ei hakata teda koolis imelikult vaatama ja…
Mul lihtsalt ei ole aega, ei ole mõtteid, ma tean, et kui ma harva kirjutan, siis paljud enam ei loe, aga ma olen ka inimene.
9.
„See kõik on sinu süü, miks sa ei lubanud vaest poissi tema juurde? Kas sa siis ei mõista, et tal ongi kedagi vaja, peale Nick-i surma näen ma jälle tema silmades sedasama sära, mida ma pole enam ammu näinud. Kuidas me talle nüüd seda ütleme, et ta ei parane enne kooliminekut kohe kindlasti mitte ja ta ei paranegi võib-olla enam kunagi?“ Kuulsin isa nukrat ja kaastundliku häält. „Seda polegi…
Kaks lihtsalt põhjust, miks ma pole vahepeal kirjutanud: 1) mul pole olnud piisavalt fantaasiat ja 2) mul pole olnud ka aega, et leida endas see fantaasia. Ma vabandan väga, kui see osa on alla teie ootusi, sest ma tõesti ei tea, kuidas edasi minna ja seepärast võib juhtuda, et järgmise osaga läheb jälle aega. Vabandan.
8.
„Sinu mõtted olid jälle mujal, kusagil kaugemal, kaugemal, kui taevapiir.“ Vangutas Marek pead ja vaatas mulle pettunult otsa. „Ei, mälestused lihtsalt meenusid ja ma ei saa sinna midagi teha, ma ei oska mälestusi ei kustutada ega…
7.
„Vähemalt sa annad ja ma luban, sa ei kaota ega unusta Teda kunagi ja sa ei tee ka mulle haiget, mitte kunagi.“ Tema näole tekkis rahulolev naeratus, ta silmad särasid õnnest ja ta tõstis mind voodist ratastooli, kus ta enne ise istus. „Sa pead siit majast välja saama.“ Hakkas ta ratastooli uksepoole lükkama. „Mitte selliste riiete ja kohe kindlasti mitte ratastooliga.“ Muutusin närviliseks, kuna tundsin end nii abitult selles paganama toolis. „Ma vihkan seda.“ Lõin rusikaga vastu käetuge, pigistasin silmad kokku ja hakkasin oma alahuult närima. „Rahune, aga sa ei suuda veel nii…
Vabandust, et pole vahepeal kirjutanud, mõtetega pole just kõik kõige paremas korras ja üldse on kiire olnud ja ma püüan varsti jälle kirjutada, kui lugejaid ikka on.
6.
Lamasin kogu päeva voodis, mul ei olnud mitte mingit tuju täna minna ei teraapiasse ega ka trenni, veel vähem oleksin ma tahtnud istuda oma tobedas kaherattalises toolis, mis mind niisamagi närvi ajas. Ema tüütas mind terve päev igasuguste küsimuste ja tegemistega, tundsin, et plahvatan iga hetk, kui ta kohe ei lõpeta. „Ann, kui sa lubaksid, siis sulle on üks külaline, kes sooviks sinuga rääkida.“…
2#
„Sa kas tood homseks raha või jääb diil ära, mõistad?“ Küsis vanem mees rangelt. „Selge.“ Vastasin lühidalt ja mees kadus. Istusin üksi ja tuimalt kivipingil,koolihoovi kõrval. Kuulsin kaugelt lähenemas tüdrukute itsitamist ja jutustamist, ma ei pööranud sellele tähelepanu. Nad kõndisid minust mööda, täiesti tavaliselt, kui…
5.
Kõigest on möödas vaid kuu, olen elanud päris mõttetut elu, lihtsalt nüüd suudan ma käia ka karkudega, mitte pikka maad, kuid siiski ja see on hea. Olen leidnud endale ka sõpru, enamjaolt endast jällegi nooremaid ja nendega pole just kõige huvitavam suhelda, sest nad ei mõista suurt midagi sellistest asjadest, mida ma kogenud olen. „Ann, Birgit tuli!“ Hüüdis ema. Birgit on see tüdruk, kes küll on minust aasta noorem, aga temaga ma saan rääkida ikkagi kõigist neist asjadest, millest ma emale rääkida ei taha. „Tule siia!“ Hüüdsin Birgitile, sest ma olin ratastoolis…
Head vaheaega !
4.
See võttis mind hingetuks, tekitas äreva tunde südamesse ja kogu õhtu jooksul olin oma täiesti teises, maagilises maailmas. Ma ei lahkunud kordagi õhtujooksul oma toast ja keegi ei tulnud mind ka otsima, see tekitas kuidagi iseseisvama tunde, kui välja jätta see, et isa mind voodisse tõstis ja ema enne magaminekut musi mulle otsaette surus. Kui mul muud pole, siis on mul vähemalt hoolivad ja armastavad vanemad. Uinusin sügavasse ja unenäguderikkasse unne.
„Üsnagi kindlalt tahad sa seda uuesti proovida.“ Haarad mind tugevalt enda…
Vabandust !
12.
Pisarad tikkusid väigis silmi, hing tihkus kinni jääda, süda kloppis rinnus ja ma tundsin, kuidas vastikus minust võimust kogus. Me liikusime aeglaselt, mitte tema pärast vaid minu, ma ei suutnud ühtegi sammu teha, ma hoitsin temast eemale ja vaikisin, ma kartsin. „Kui sa ei taha minuga siin olla võid sa ära ka minna, ma saaksin aru.“ Ütles ta äkki. „Kõik on korras.“ Püüdsin naeratada, kuid mis kasu sellest oli, tema ju ei näinud seda, ta luges kõik ja rohkemgi veel välja minu hääletoonist ja olekust.
Me…