Britaa-'s blog

6.

Marleen läks õhtupoole koju, et teatada vanematele meie reisist ja minagi pidin emale sellest rääkima. „Ema, mul on sulle üks jutt.“ Läksin kööki, kus ema toimetas. „Jah, ma kuulsin juba Marleeni ema helistas ja rääkis mulle, mul on kahju, aga sina Maria ei lähe kuhugi.“ Vaatas ta mulle tõsiselt otsa. „Miks mitte?“ Küsisin üllatunult. „Lihtsalt, ma tahan, et sa kodus oleksid ja pealegi oled sa koolist niigi maas.“ Rääkis ema põhjustest. „Aga ma näeksin seal ehk Kristjanit.“ Püüdsin teha nii armsat nägu, kui oskasin. „Kristjani ema Sille rääkis, et Kristjanit ei ole võimalik hetkel…

Aega läks, aga loodetavasti asja saab.

5.

Ei tea midagi öelda või mõelda, asi on lihtne, ma olen terve ja oma kodus, jätkan oma elu. Alex käib tihti siin, ema lausa nõuab seda, mul on mõnes-mõttes koduarest, see tähendab, et ma pidin iga päev Alex-iga kohtuma, kas siis siin või tema pool. Kõik oli stabiiline, korras ja normaalne, mitte miski ei olnud eriline, Alex oli tore, Marleen oli tore, ema oli suurepärane ja Kristjan oli kadunud. Mitte, et ta nüüd surnud oleks, ta oli elus, aga kaugel eemal ja mind hoiti temast…

4.

„Temaga saab kõik korda, küll saab.“Kostus segaselt mulle ema vaevatud hääl kõrvu. „Mis teil viga, teie tütrega on jah kõik korras, aga minu poeg, vaene Kristjan, peab lamama seal operatsiooni laual ja vaakub praegu elu ja surma vahel. Seda kõike teie tütre pärast, Tema talle järgi läks, Tema seda autot juhtis.“ See hääl oli nii tuttav, kuid samas nii võõras, ma ei suutnud oma silmi avada. „Ema.“ Suutsin valulikult lausuda, hingata oli raske ja rääkida samuti, ma ei tundnud oma keha ja ei suutnud silmi avada. „Maria!“ Tormas ema minu juurde, ma arvan,…

Üsna pikk osa on- hoiatan.

3.

Ja just nii nagu ma kartsin ja arvasin jäigi see mind kummitama, Tema huulte pehmus, Tema lõhnaõli magusus, Tema hingeõhu kõditus ja need pidid mind järgnevad kolm päeva ära tapma. Ma ei suutnud endliigutada, lamasin kõik need päevad pimedas toas ja oma voodis, elasin ainult Tema mälestustest, vihkasin ennast, et suutsin end taas nii siduda selle hetkega. Ma olin Temast just üle saamas, kõik oli nii hästi, miks ta küll tuli. „Maria kui sa kohe…

17.

Ma liikusin tuppa, ma ei julgenud midagi arvata, ma ei tahtnud tekitada asjatuid lootuseid, kuid kui ma lauapealt leitsin liigagi tuttava käekirjaga ümbriku, millele oli peale kirjutatud „Ann-ile.“- liikusid lootused omateed. Värisevate kätega avasin ümbriku, ise samalajal toolile istudes. Lugesin kirja ja ma ei saanud mitte midagi aru, seal polnud sõnakestki sellest, et ta oleks tagasi või ta oleks tagasi tulemas, järelikult see polnud tema, kes meie kõrvale kolis, järelikult on minu ja kellegi võõra aknad nüüd vastastikku.

Ann.

Ma ei tahtnud kirjutada, ma ei oleks tohtinudki…

16.

„Vahi seda nohkarit, tegelt ka, temast ei saaks eluski üks meist, tema meie kampa ei tule. Selliseid temasuguseid uusi isikuid meil vaja pole, tõmmaku tahapoole.“ Naerab Stella näidatse näpuga klassi-ees seisva tüdruku poole. „Loogiline, ma ei tahaks kunagi temasugune olla, milline alavääristav tunne võib olla, kui sul on juuksed punupatsides nagu pipil ja seljas riided nagu läheksid halloweeni kostüümipeole. Palun, anname vande, et midagi sellist ei tee me kunagi.“ Kihistasin kaasa ja jälgisin tüdrukut, kes vaatas kurvalt maha, põskedel helkivad pisarad, aga mul polnud temast kahju, lihtsalt hale, ma haletsesin teda.

15.

Me ei teinudki mitte midagi erilist ega rääkinud, lihtsalt olime, jõime teed või kohvi, vaikisime või rääkisime paar sõna, vahest ma mõtlen, et miks ta üldse siin sellistel päevadel aega veetis, kui ma ei olnud huvitatud rääkimisest. Tegelikult ma võib-olla, et isegi tean, ta oli täpselt nagu mina, talle meeldis samamoodi lihtsalt olla nagu minule ja ehk me seepärast nii hästi klapisimegi. Kõik ülejäänud päevad möödusid samamoodi, lihtsalt minu juures istudes kuigi jah, vahest käisime ka väljas, sest ma nii väga soovisin liikuda ja ma pidin ka liikuma, et jalad oleksid valmis pikkadeks tundideks, kui ma püsti pidin…

Natukene pikaks läks, aga mingis mõttes on see viimane osa, sest kogu mõte hakkab alles järgmisest osast pihta. Ma

14.

Endalegi arusaamatult olin ma taas Nick-i armumas, seekord küll mitte inimesse, vaid mälestusse, Nick-i mälestusse, ta tundus mulle taaskord nii lähedal, kuid samas kaugel, ta oli kui ideaalne mulle, keegi, kelleta ei saaks ma hakkama ja nii oli ta olnud ka enne, enne lahkumist. Seda oli imelik isegi endale tunnistada, et Marek oli mulle justkui ei midagi. Väristasin õlgu, mõeldes sellele, et Marek oli vaid tühi koht, valetasin ju. Raiskasin…

http://bbb-brita.blogspot.com/ - seal on kõik, mis ma kunagi kirjutanud olen, kas siis nüüd lähiajal või kaua aega tagasi ja kõik pole siia rate.ee-sse veel jõudnudki.

13.

Kortsutasin lipiku taas kokku ja viskasin prügikasti, ma ei tundnud midagi, ei kurbust ega viha, ma lihtsalt olin oma toas edasi ja jätkasin lugemist. Ootasin, lihtsalt ootasin ema, et ta mind taaskord trenni viiks, mul hakkas aeg otsa saama, ma pidin pingutama, et kooli saada, kuid nüüd mõeldes, et olen koolis üksi on asi raskem. Ta pidi minuga seal olema, ta pidi mind aitama,…

Ma tean, ma tean, ma tean, et ma ei kirjuta nii tihedalt kui võiksin, ma tean ja kui seepärast jääb lugejaid väheks, siis ma lihtsalt ei lisa, kirjutan lihtsalt blogisse.

12.

Avasin silmad, lamasin oma toas, oma voodis ja Marek istus truult nagu valvekoer minu kõrval, hoides minu käsi oma pihus. „Anna andeks.“ Ütlesin vaikselt ning sulgesin silmad. „Sul pole millegi eest vabandada, sa oled lihtsalt veel natuke liiga nõrk ja minust oli väga loll sind nii jarsku kõndima sundida.“ Tundsin tema hingeõhku aina lähemale tulemas ja tulemas ja järgmisel hetkel olid ta huuled…