Minaolensee21's blog
Üks luuletus, mis meeldis mõned ajad tagasi ja meeldib tegelt siiani:)
Ütle mulle mis kasu sa sellest said, kui sa mängisid minuga? Oled sa nüüd õnnelik? Sa teadsid et ma
olen piisavalt haiget saanud, miks sa siis veel pidid seda tegema? Miks ma olin sinu kõrval nii
õnnelik ? Milleks sulle mind siis vaja oli? Miks ma ootasin, et sa näeksid seda... Ma olin sinu
pärast kõigeks valmis, aga milleks? Ma andsin endast sulle ju kõik!? Ma ootasin seda kui me
kallistame... ja seda... ja seda kui ma lihtsalt sain olla sinu lähedal. Ma tahtsin rõõmust lakke
hüppata kui ma sind nägin... Ma võitlesin sinu pärast terve see tee... Ma õppisin nägema enda ümber
armastust. Ma tundsin ennast sinu kõrval nii turvaliselt. Ma tahtsin alatiseks selle koha täita...
Sinu südames. See kuidas me vaatasime päikese loojumist.. Ütle mulle miks ma tundsin ennast siis nii
kindlalt? Ometi ma hoidsin sind ju endale. Sa täitsid minus selle koha... Kas see tee ka tähendas
sulle midagi? Mulle ta tähendas suurt armastust.. See ei olnud kui lihtne kohtumine ja üksteise
nägemine, see oli enamat. Miks ma loodan seda armastust veel näha? Armastuse kaotamine oli valusam
kui kallid ketsid.. Aga ma salamisi ootan sind veel ja veel.
See, keda elu on raskelt näkku löönud, ei hakka iga tuttavale oma hinge lahti koorima....
Me mõtleme harva sellele, mis meil olemas on, alatasa aga sellele, mis meil puudub...
tark inimene ei raiska kunagi aega kaotuse üle kurvastamiseks, vaid püüab rõõmsal meelel oma
haavad kinni siduda....
POle olemas muret, mida aeg ei pehmenda, ega vähenda...
Suur leek süttib pisikesest südamest...
Inimene eksib surmani...
Õnne täuseks peab inimesel olema keegi , kellele ta räägib oma õnnetustest...
Kerge on olla julge ohutus kauguses....
Vihkamine on õilis tunne - selle taga on armastus....
Isegi lõvi nuusutab enne kui sööma hakkab...
Tõeline sõprus on sõlm mille inglid on sidunud...
Eksimine on Inimlik...
Igas inimeses on midagi erilist...
Kunagi pole veel liiga hilja....
Nii vähe on vaja, et olla õnnelik....
Armastus ei tekki yle öö ta on aastate töö ja vaevade vili....
Armastus on tuli, kuid tulega ei mängita.....
Elus on palju asju millele vahel on raske vastata... tekib lugematuil hulgal küsimusi mille
vastuseid me tahaksime teada...! miks me anname kohe alla kui raskeks läheb? miks me igatseme
kedagi nii väga ,et valus hakkab? miks on elu sama keeruline ja kõver nagu lõppmatu jõigi? miks me
vahel kardame inimestele näitada oma tõeliseid tundeid? miks me me kardame näitada inimestele oma
pisaraid? miks me kardame oma tunnetest rääkida? miks me kurvad olles tahame alati üksi olla? miks
me ei julge paluda ühte kallistust? miks me tuneme suudeldes nagu liblikad lendaks?miks me teeme näo
et naerame kuid siisimas nutame? miks me hakkame asju värtustama alles siis.kui see kõik läinud on?
miks haiged saada on nii valus?miks me oskame võtta kuid mitte anda? miks me tahame valida kergema
tee?miks me pelgame inmesi kes meeist erinevad?
NEILE KÕIGILE KÜSIMUSTELE OSKAD VASTADA JUST SINA ISE...
SAADES TEADA KES SA OLED JASEADES SELLE ENDALE ESMÄRKIKS!
Tihti me ütleme "Ei armasta" aga hinges jooksevad meil pisarad.
Tihti me ütleme "Vihkan" aga ainult selleks,et ise usuksime seda.
Tihti me ütleme "Hüvasti" aga samas lootes seda inimest veel kord näha.
Me ütleme "Mine ära" selleks,et inimene ei näeks meie pisaraid.
Me ütleme "Mitte kunagi" kui teame,et see juhtub veel kord.
Me ütleme "Olen sust üle saanud" kui kardame tunnistada oma tundeid.
Me ütleme "Olen sind unustanud" kui mõtted inimesest on alati.
Me ütleme "Ma kustutasin ta nr. ära" kui mäletame seda peast.
Me ütleme "Meie vahel on kõik läbi" kui kõik tegeltikult alles algab.
Vahest me ei saa öelda "Armastan" kui kardame kuulda vastust.
Me palume, et meid jäetakse üksi, kuigi vajame kellegi tuge.
Me loodame, kuigi pole eriti mingeid võimalusi.
Me ootame, kuigi teame, et meid on juba unustatud.
Me unistame teades, et seda mitte kunagi ei juhtu.
FEIK SÕBER : Ei küsi sinult kunagi süüa.
ÕIGE SÕBER : On põhjuseks miks sul kunagi süüa pole.
FEIK SÕBER : Kutsub su vanemaid eesnime pidi.
ÕIGE SÕBER : Kutsub su vanemaid emaks ja isaks.
FEIK SÕBER : Ei ole sind kunagi nutmas näinud.
ÕIGE SÕBER : Nutab koos sinuga.
FEIK SÕBER : Laenab sult asju mõneks päevaks ja annab siis tagasi.
ÕIGE SÕBER : Laenab sult asju nii kauaks, et unustab et need sinu omad.
FEIK SÕBER : Teab sinust mõningaid asju.
ÕIGE SÕBER : Võiks kirjutada raamatu sinust.
FEIK SÕBER : Jätab sind , kui kõik ülejäänud seda teevad.
ÕIGE SÕBER : Lööb kõiki ülejäänusid jalaga, et nad sind jätsid.
FEIK SÕBER : Koputab esiuksele.
ÕIGE SÕBER : Jalutab sisse ja karjub " MA OLEN KODUS !".
FEIK SÕBER : On natukeseks ajaks.
ÕIGE SÕBER : On kogu eluks.
FEIK SÕBER : Räägib sinust halvasti inimesele kes sinust halvasti räägib.
ÕIGE SÕBER : Lööb inimest kes on sinust halvasti rääkinud.
FEIK SÕBER : ignoreeriks seda.
ÕIGE SÕBER : kopiks selle ja paneks enda päevikusse
On sõpru kes iial ei unune
on elu mis pakkub naudingut.
On mälestusi mis ei purune ka
algava hommku hakkul...
On kurbust mis jättab meid norgu
on hirmu mis ärevaks teeb.
On tundeid mis naljalt ei kordu
kuid jättavad jälgi me teel...
On naeru mis lahendab pingeid
on igatsust mis mõjub nii siiralt.
On nuttu mis kergendab hinge
ja armastust mis vahel liiga teeb.
Kas teil on vahel soov, et keegi lihtsalt tuleks ja ütleks ma hoolin sinust ! Kas te olete nutnud tunde sellepärast, et keegi lihtsalt tegi haiget ei mitte füüsiliselt vaid vaimselt ?. Kas on vahel liiga palju palutud, et keegi näitaks välja, et ta hoolib, et ta on alati olemas, kui teda vajad ? Kas teile meeldib ka vihma käes seista tunde, lihtsalt selleks, et keegi ei näeks, et te nutate? Kas te olete teinud sõprade juures olekul nägu, et oh, minuga on kõik korras, kuid pärast seda lähete tuppa ja nutate? Kui keegi on teilt küsinud kas sinuga on…