Terje Tross's blog

Kui Sind puutun  -külmaks muutud.
Jäine on Su hingesopp.
Ümber keha on karusnahkne kasukas.
Kuid Sinu riie on napp.

Mu silmades säravad jääkristallid.
Maja milles elan ümbritsevad lumevallid.
Mu sõrmede vahel ei sula lumepallid.
Jääpurikad on mulle ,kui teemandid kallid.

Tahan külmutada südameid.
Olen õel,julm ja jäiselt külm neid.
Mu ainsaks kaaslaseks on surmast peig.
Oma kristallsesse lossi ma tahan vangistada Teid.

Et külm oleks põues ja õues mõllaks maru pakane.
Mind nähes ennast riietama hakkake.
Võin palja jalu astuda ma hangele
ja kunagi ei tule põsepuna mu kaamele palgeile.

Olen kõrk,tugev,ahne-ainu paikne.
Mu loss on hingetu ja vaikne.
Sa mulle oma soe inimkäsi anna.
Saame tuttavaks olen südametu Jääkuninganna

Kahekesi päikese loojangu hakul.
Sa mulle oma südant pakud.
Kui päike lahkub metsa taha
ja läinud päev jääb selja taha.
Ma öelda veel jah ei saa,
kuigi Sind armastan ma.

Kardan hetki ,mis valges.
Või hommiku säras.
Et jälle Sa lahkud ,kui südamevaras.
Su hing nii kangesti vabadust vajas.
Tusatuju Sind mu embusest eemale ajas.

Ehk aega on vaja ja koguda jõudu.
Elumured teevad meid vahest nõutuks.
Õhtu on saabunud jälle ja voodisse lähen.
Mu tuba valgustavad taevased tähed.
On pere ja sõbrad,kuid seda jääb väheks.
Tahan et kivistunud süda vähe pehmemaks läheks.

Nii väga ma igatsen Su naerusuud,
mis meenutab kullast kuud.
Ja tuksumas tahaksin tunda
Su head südant,mis truu.
Meenutaks ilusaid hetki ja unustaks kõik muu.

Maailm täis kurbust -tekitab valu.
Mõni meist seda ei talu.
Tugevad leiavad jõudu.
Nõrgad on kõikidel jalus.

Endas tekitades haavu,
me joome alkohooli,
kui kõik ei laabu.
Sa olema pead sitke.
Muidu Su kannatus katkeb.


Hoolimatus tihti ükskõiksetele teele satub.
Õelus on enda alla need inimesed matnud.
Ja mõne armsa ,hella õrna saatuse hooleks jätnud.
Miks mõni vanem oma lihase lapsega nii käitub.


Ma olla toeks ta kõrval
Näen naerul suu,kuid silmad kurvad.
Ta oma ema temas kõik ilusa on mõrvand.
Laps mõtles juba surmast!

Kas selleks ,et mõista-peab lahkuma
ja mahajääjatele mõtlemisainet pakkuma.
Õelus õhutab riidu.
Õige südamliku naeratusega piirdub.


Andke teed lahkusele!
Tulgu tülinorija mõistusele.
See viimane piir lõpeb siis,
kui oma poja hauale lillesid viid.


Lase lahti kurjusest!
Vaigista kadetust!
Ava tee oma südames…

 Mu korteri õhusahtis elavad mesilased ja seda juba 3a .Iga kevade lõpus ,kui juba suur soe väljas -ärkavad nad talveunest.Nii mõnedki on ka sahtist välja lennu asemel mulle tuppa lennanud.Nende saatus on kurb-nad lendavad ennast oimetuks vastu akna klaasi,ning siis nad surevad.Ja muidugi mõni,kes ei salli mesimumme laseb neile mürki.Kuna sai nõelata:))Nad on mulle nagu koduputukad.Armsalt sumisevad seal sahtis ja töötavad usinalt-et enda pesa kindlustada toiduga.Ja veel on mul kodus 2 toredat merisiga,kes rõõmsalt ruigavad ,kui uksest sisened.Kass on muidugi jälle huvitatud neist nagu elusatest mänguasjadest.Loomad on võrratud.Neil sammuti iseloomud ,nagu inimestelgi.Aga kõige rohkem olen ma vaimustuses mesilastest.

Sisesta kasutaja ,parool ja mine.
Oled kogunud punkte topi nimel.

Teinud pilte nii otse ,
kui külgvaates.
Sinu nimi pole ikka veel kõlanud kuulsuste saates.

Rate sõpradest täis on feimi põld
Arvuti ees istumisest längu on vajunud õlg.

Blogis veerud  kurba  juttu on täis.
7555 inimene Sind vaatamas käis.
   
Tuunitud pildid on hinnatud  seitsmetega.
Päris elus  võitled vistrikega.

Elu on siis elamist väärt
kui seeelik paljastab sukasäärt.

Kui teeeskled ja petuga kõiki võlud
ja endale apppi alat kedagi  palud.


Nii võlts nagu kassikuld.
Nii nagu vesi kustutab tuld-
selline on maalitud väljamõeldud elu meie ümber

Tulen läbi öö Su juurde.
Sinu juures kasva suureks.
Olen õnnelik vaid siis,
kui Su häält kuulen.

Mind õrnalt on suudelnud Su huuled.
Su keha ahjust on kuumem.
Ja nii väga isnpiratsiooni vajab minu luule.
Ning tunne tugevam on tuulest.

Pilk kirkam päikesest.
Hing rahu leiab igast rõõmust väikesest.
Kirg jõudu ammutab äikesest.
ei paber tühjaks jää näidetest.

Kuis köidab mind Su nukker silmapaar.
Kõik koos olles tundub nõnda puhas-väga klaar.
Meil kahel on oma tunnete ahel,
mis kipub katkema vahel.

Kuid ometi kuskil on koht ja paik.
Kus olemisel on kõige magusam maik.
Oled siis ehe ja siiras-
oled mu rõõmus värvilaik.


Tupsukesele;)

Ärge kasutage seda ilusat väljendit nii sama .Ma kuulsin seda tihti mehelt,kes nüüdseks ütleb seda teisele naisele.Kuigi mina olen öelnud seda ainult talle.
Ühegile mehele pole ma tundeid avaldanud
Leidsin jälle midagi armastusest.
See siis ühe 29 aastase noormehe ankeedilt:

Kõik otsivad midagi. Kes otsib õnne, kes kuulsust, kes rikkust, kes võimu. Ma arvan, et mina otsin armastust. Tõelist armastust. Tõeline armastus ei ole see, kus lihtsalt eksisteeritakse koos, tehakse lapsi, ostetakse supermarketist asju ja vaadatakse õhtuti telekast uudiseid. Ja arvatakse, et see ongi armastus. Tõeline armastus on andmine. Tõeline armastus on see, kui su sügavaimaks igatsuseks on teine inimene. Kui sul on omakasupüüdmatu soov teha kõik teise inimese heaks. Tõeline armastus mõtleb: "Ma ei ole tema jaoks piisavalt hea". Tõeline armastus on see, kus miski ei ole tabu, kus jagatakse teineteisega kõige sügavamaid tundeid, kus ei mõisteta teise üle kohut, vaid armastatakse ja austatakse teist sellisena nagu ta on ning ei üritata teise isiksust painutada enda väärtuste järgi. Tõeline armastus on valmisolek olla mina ise ja elada teisega kooskõlas, iga päev

Esmakordselt tundus kõik ,et sujub.
Tuli lihtsalt korraga selline tuju.
Kõik jätan katki ja lähen ära koju.

Pimedus ja pori-
mind tundma panid nagu oleks ori.
Nii olin tüdinud ,näljane ja kuri.


Jõin õllet ja tundsin-
sees sisikonnast käis läbi mõnus surin.
Oma väsinud kolbast,kõik mõtetuse välja juurin

Ülalt naabri juurest kostab mingit kolinat.
Neil palli toas vist mängib mingi tatt.
Ja jälle porine on uksematt.

Korter vajab kraamist ,
puud saagimist.
Täna olen jõuetu ja nüri.
Mind härib iga väike tüli.


Kallal vist on depressioon.
Ei aita siin ei kanep ega moon.
On töökoht nagu eritsoon.

Ja endiselt meil taskutes on eesti kroon.
Jõudu leida ,aega võtta.
See on minu jõulusoov

Õrnad ,valged lumehelbed langesid mu juustele.
Varju suure tuisu eest mulle anna kuuseke.
Põllud ,laaned metsatalud.
Mattunud on lumesse.

Hommik algab kodutares.
Aia otsas kraaksub vares.
Laudas hirnub hobune.
Meil käinud keegi külas,
aga meie alles tudume.

Soki sisse puistas komme.
Loodan ,et ta tuleb homme jälle.
Mitu sussi aknale panen veel.
Hommseks midagi on seal.
Aga selleks hea olema ma pean.

Kuulen siginat ja saginat-välistrepi naginat.
Mu ukse taga nihkunud on jalamatt.
Veel väike mütsike oli kellegil ununend maha.
Ja üht pisikest mehikest ära jooksmas oli näha.

Kuub oli punane ja püksid ka.
See oli päkapikk-nii arvan ma.
Nii väga tahtsin talt küsida.
Kas jõulukingiks ma uue töökoha saan:)

Külmadel hommiku tundidel.
Ennast äratuskella saatel üles sundides.
Sooja teki alt välja pugedes.
Uudiseid lehest lugedes.


Leian eest Sinu naeruse näo.
Unest veidi kissis silmad.
Kuulen et külmemaks läinud on ilmad.
Ajalehtedes kirjas on jamad.

Pannil munaroog valmis.
Tassis tõmmanud tee.
Väljas jätkuvalt sajab lund.
On kätte jõudnud tööle mineku tund.

Ma lähen läbi  pimeda tänava
Jõuan tööle ja ruumid kattuvad jääga.
Mu hing lume mäega.
Olen külm -ära puutu mind palja käega.


Sest tuisk tormab mu põues ja
jääkristallid on silmades.
Ja talvehommik ,mis Sinu juures veedetud sai.
On jahutajaks mu südames