Kirjutan igal võimalikul hetkel!

„Mis me pärast edasi teeme?“ Küsisin kui olime söömisega alustanud. „Ma viin sind randa ja pärast õhtul istume lihtsalt siin. Sind vaevab miski ja ma tahan teada, mis see on.“ Jätkas ta söömist. Ma vaikisin taas ja nautisin toitu.

Meil oli rannas tore, sügise kohta oli vesi veel päris soe. Sain jalgupidi vees jalutada ja isegi paar korda Stenveri pritsida. Tundsin end nii vaba ja õnnelikuna. Õhtul kamina ääres istudes ja vaikselt veini rüübates oli samuti ääretult meeldiv. Ma ei tea, mis see oli. Oli see vein või oli see terve päeva jooksul juhtunud kaunite asjade pärast, aga ma lähenesin Stenverile. Ma pugesin nagu alati talle kaissu ja tundsin end nii-nii kindlalt. Ja siis tõstis ta minu pea oma õlalt ja vaatas mulle sügavalt silma. Ma ei osanud kuidagi teisiti reageerida, kui suudlesin teda. Ma rikkusin kõik, mille olime ehitanud nende kuude jooksul.

Ma suudlesin teda ja tema suudles mind ja see kõik oli palju puhtam ja ilusam kui Markusega. Ma ei mõelnud tagajärgedele, ma elasin vaid selles hetkes ja ma tean, et see oli vale, aga samas nii kaunis.

„Anna andeks.“ Lükkasin ma ta endast eemale ja vaatasin häbist maha. „Sa ei pea vabandama.“ Üritas ta minu käe oma pihku haarata. „Jäta. Ma tean, et sul on Sandra ja mina olenMarkuses kinni. See on vale! Ma rikkusin kõik ära!“ Panin pokaali lauale ja lahkusin kaminatoast. „See meeldis mulle.“ Oli ta äkitselt minu seljataga ja pööras mind nii, et ma talle otsa vaadata saaksin. „Aga see on vale!“ Karjusin. Nüüd suudles tema mind ja kuigi kõik minus korrutas, et see on vale, siis minu huuled suudlesid ikkagi teda vastu. Ma vihkasin end, kuid nautisin seda hetke. Ta suudlused üha tugevnesid ja ta hoidis mind nii jõuliselt ja samas nii hellalt. Ta kartis mulle haiget teha, kuid ta ei suutnud lõpetada. Ma ei mõelnud hetkekski Markusele, ma ei mõelnud millelegi.

Järgmisel hommikul ei julgenud ma toast väljuda, ma ei teadnud, mis nüüd edasi saab. Kuidas ma Stenverile küll otsa vaatan? Kas see, mis nüüd juhtus tähendab midagi? Ühel ööl ma magan Markusega ja teisel suudlen Stenveriga. Mis minuga ometi toimub?

Järsku koputas keegi uksele ja see tõi mind mõtetest välja. „Alice, söök on valmis.“ Avas ta ukse ja piilus sisse. „Ma panen asjad korda ja tulen kohe.“ Tõusin voodilt ja hakkasin sättima. Siin oli nii hea ja rahulik, päikesekiired tungisid läbi siidkardinate ja aknavahelt tuli meeldivat jahedat õhku. Tuul keerutas liiva ja kõrvu kostis merekohin. Olin kui paradiisis ainult, et probleemid ei kadunud kuhugi. Midagi suurt oli tulemas, ma tundsin seda ja see ei meeldinud mulle karvavõrdki.

Μου αρέσει! 21