Paradiis

Ja siis see tuli, valu. Ärkasin hommikul tühjas voodis, minu kõrval ei olnud kedagi ja koht, kus oleks pidanud olema Markus oli külm. Ma ei suutnud otsustada, kas see oli kõigest uni või juhtus see päriselt. Miks ma nii tegin? Kas ta tõesti tahab mind tagasi? Mul oli nii palju, millest mõelda, nii palju mida endaga arutada, aga just nüüd astus Stenver sisse.

„Hommikust!“ Kiirgas temast positiivsust. „Sa oled täna eriti varajane ja väga-väga heas tujus. Kas teil Sandraga juhtus eile midagi?“ Hakkasin kohe temast rääkima, et ta midagi minu kohta uurima ei hakkaks. „Me suudlesime ei muud.“ Muheles ta samalajal end minu kõrvale sättides. „Kelle oma see on?“ Kobas ta oma tagumiku alt kaelakee. Markus.

„Ma sorisin eile veidi oma asjades ja leidsin selle, ma ei tea kellele see kuulub.“ Jälle ma valetan, see pole üldse minulik. Mis minuga toimub? Miks ma ei suuda Stenverile lihtsalt öelda, et ma magasin Markusega? „Okei. Mis me täna siis teeme?“ Küsis ta kui oli kee öökapile pannud. „Kas sa Sandraga ei tahaks olla?“ Küsisin, sest ma tean, et ta tahab temaga olla ja mina vajan üksindust. „Ta sõitis nädalavahetuseks maale, nii et ma olen täiesti sinu päralt.“ Tõmbas ta õrnalt käega üle minu juuste. Kurat!

„Tead mis teeme? Lähme meie ka maale! Me pole seal nii ammu käinud ja nemad seal ei tea midagi sellest, mis sinuga vahepeal juhtus. Nemad ei pea sind napakaks.“ Tõusis ta järsult voodilt. „See on hea mõte, ma pakin mõned asjad kaasa ja olen valmis. Kas me lähme autoga?“ Tõusin minagi voodist ja asusin tegutsema. „Jah, ma ootan sind väljas.“ Lahkus ta ja lasi mul end korda teha. Heitsin pilgu oma telefonile, lootes sealt midagi leida ja seal oligi midagi. Sõnum Markuselt.

„Seda ei oleks pidanud juhtuma!“

Ma ei suuda seda uskuda! Kuidas ta saab? Miks ta teeb nii?

Mul polnud palju aega, et seda endaga arutada, sest juba kümne minuti pärast hõiskas ema, et ma pean minema hakkama. Võtsin koti õlale, jätsin paariks päevaks emaga hüvasti ja istusin Stenveri venna autosse. „Mul on sulle üks üllatus.“ Naeratas sõber kavalalt. Ma ei vastanud midagi, mul polnud tuju. Terve tee suutsin ma vaid Markusele mõelda ja sellele mis juhtus. See oli ilus, ma igatsesin teda, aga see teadmatus oli piinav. „Kus me oleme?“ Küsisin kui Stenver auto peatas ja me ei olnud maal. „See ongi minu üllatus! Ma arvasin, et sa vajad seda. Puhkust siin, mere ääres, vaikuses ja rahus. Ma tahan, et sa oleks endine ja ma püüan selleks kõik teha. Meil saab siin tore olema. Vahepeal kui sa end sättisid, käisin mina poes ja varusin meile kõike head-paremat. Sa saad temast üle.“ Ta oli endas kindel, ta silmad mis minuomasid innukalt jälgisid olid samuti kindlald, ta tõesti soovis seda.

„Ma olen sõnatu! Aitäh sulle, see on tõesti see, mida ma vajan.“ Olin ma tõeliselt tänulik. Astusin autost välja ja mind tabas soe sügistuul, mis ühtlasi ka minu juuksed igasse ilmakaarde tõukas. Tundsin üle pika aja sellist rahu. „Kas meil siin külm ei hakka?“ Küsisin samalajal asju autost välja võttes. „Milleks meil puud ja kamin on?“ Naeris sõber. „Sa oled parim.“ Kallistasin Stenveri kui olime tuppa jõudnud. „Sina mine sea end nüüd kenasti sisse ja mina teen tule alla ja hakkan sulle midagi head süüa tegema.“ Asus Stenver tegutsema.

Ma olen talle tõesti tänulik, siin on nii ilus ja rahulik. Tahaksin siia jäädagi. Oma asju lahti pakkides leidsin kotipõhjast jälle selle kaelakee. Miks see siin on? Kas ma pean pidevalt talle mõtlema? Ma ju ei suuda!

„Alice, oled sa valmis?“ Hüüdis Stenver ja kuulsin toale lähenevaid samme. Peitsin kee kiirelt kotti. „Juba tulen!“ Hüüdsin vastu ja me jooksime kokku. „Vaata ette!“ Lõkerdas ta naerda. „Vaata ise!“ Lõin teda vastu õlga, kuid ta ilmselgelt ei tundnudki seda. „Nii mul on siin pudel veini sinu jaoks ja endale veidi õlut. Mul on veel meile igasugu häid toite ja kuna ma tean, et sa hommikust ei ole söönud, siis sööme nüüd.“ Hakkas ta mind teenindama. „Kell on pool viis õhtul, hommikusöögiga oleme veidi hiljaks jäänud.“ Hakkasin poisi mõtteviisi peale naerma.

Μου αρέσει! 17