Tere!
Ma pole ammu-ammu kirjutanud ja ma olen üpris "roostes" , kui välja jätta koolikirjandid, siis ma pole üldse vahepeal kirjutanud. Kiire on pidevalt ja seepärast ei luba, et siit tuleb midagi erilist. Samas on see igaühe oma otsus ja ma loodan, et Teie Minu Lugejaskond andestate selle suure pausi mulle ja ka selle, et osad ei pruugi tulla nii tihedalt. Ma annan endast parima!

„Sa ei saa kaotada midagi, mida sul pole olnud.“ See lause üha kordub ja kordub minu peas. Mäletan selgelt veel, kuidas need sõnalt nii kergelt sinu huulilt tulid ja kui ükskõikselt sa mind vaatasid. Kes ei mäletaks? Kui seda ütleb keegi, kes on sulle tähendanud nii palju, kes on olnud sulle rohkem kui maailm, rohkem kui sina ise.? Kui oled otsustanud oma elu temaga jagada ja tema selle ühel hetkel lihtsalt lõpetab. Just nagu purstaks ta sinu enda, rebiks sind tükkideks ja jätaks lihtsalt üksi. Täiesti üksi.

Võim

„Ära nüüd vaata sinnapoole, aga Markus on tagasi ja ta seisab otse sinust paremal asuva laua ääres.“ Püüdis minu parim sõber Stenver mulle seda nagu muu-seas mainida. Ma kivistusin, süda peksis rinnus, kuid ma üritasin tõesti üritasin rahu säilitada. „Kas me võiksime palun lahkuda?“ Tõusin juba ilma vastust ootamata püsti ja panin õpikud kotti. Stenver tõusis samuti ning me lahkusime võimalikult kiirelt sööklast. „Lõpeta see jooksmine!“ Püüdis poiss minuga sammu pidada. „Ma ei kannata seda!“ Karjusin ehk liigagi valjusti talle vastu. Õpilaste pilgud suundusid mulle ja ka Tema oli koridori jõudnud ning jõllitas mind. „Palun vii mind siit ära.“ Klammerdusin Stenveri külge.

„Miks sa pidid nii käituma?“ Hakkas sõber jälle noomima, kui me olime minu poole jõudnud. „Mis vahet sel on? Kõik, nad niikuinii arvavad, et mul ei ole siin peas kõik korras. Nad arvavad, et ma läksin segaseks peale Tema kadumist, peale seda kui Tema mind jättis!“ Ma ärritusin taas ja hääl tõusis paari oktaavivõrra kõrgemaks. Ma vihkan end, kui sedasi käitun. „Alice, palun rahune lihtsalt. Tahad ma helistan sinu emale?“ Istus Stenver minu kõrvale diivanile. „Ei palun, tal on niigi peale minu veel sada teist muret. Ole lihtsalt siin.“ Pugesin tema embusesse ja üritasin uinuda.

„Markus on tagasi ja ta sattus paanikasse.“ Kuulsin läbi une Stenveri ja ema jutuajamist. „Vaeseke, vii ta oma tuppa.“ Järgmisel hetkel krabas Stenver mind enda sülle ja viis mind minu tuppa. „Kas sul on tänaseks mingeid plaane?“ Avasin silmad ja küsisin, kui ta mind voodile oli pannud. „No tegelikult on Sandral täna sünnipäev.“ Ütles ta seda kahtlevalt. „Mine siis! Sandra rõõmustaks! Pealegi sa oled niikuinii koguaeg minuga.“ Sattusin elevile, sest ma teadsin kui väga Stenverile Sandra meeldis ja vastupidi. „Sa oled ka sünnipäevale kutsutud.“ Naeratas temagi. „Vabanda Sandra ees ja ütle, et ma ei saanud tulla.“ Vaatasin süütundega maha. „Palun tule, see tähendaks mulle palju ja pealegi seal on lõbus!“ Kinnitas ta mulle seda. „Aga nad kõik vaatavad mind kui hullu ja ma ei kannataks seda.“ See oli tõsi, nad kõik arvavad minust nii. „Seal on kõik sinu vanad sõbrad, kes arvavad sinust vaid hästi. Palun tee mulle seda heameelt ja tule minuga.“ Vaatas ta mind nii, et ma ei suuda talle kunagi ei öelda. „Okei, mis kell see pidu on?“ Tegelikult oli mul hea meel, et ta mind veenas sinna peole minemast. „Kell kaheksa, ma tulen sulle järgi.“ Tõusis ta ja lahkus.

Mind valdas ärevustunne, mida ma pole juba ammu tundnud. Ma tahtsin näha kõiki oma sõpru, kuid samas ka kartsin, et nad on mind unustanud või põlgavad mind. Ma pole suhelnud peale juhtunut mitte kellegi teise kui Stenveriga ja ei oleks ka temaga suhtlema hakanud, kui ta poleks mulle nii kaua närvidele käinud. Ma olen talle tänulik, ta hoiab mind koos ja on igal ajal minuga. Ta on mulle kui vend.

„Sa näed imeilus välja!“ Hõiskas Stenver, kui talle uksele vastu läksin. Tundsin kuidas põsed kergelt roosakaks läksid ja suunasin pilgu naeratades maha. „Täpselt nagu vanasti, tegelt veelgi kaunim. Sul saab täna lööki olema.“ Lõkerdas sõber valjult naeru. „Ma ei tule sinna seepärast.“ Vaatasin teda noomivalt. „Tal on õigus, sa näed suurepärane välja, tütreke.“ Haarasid ema soojad käed minu õlgadest ja ta saatis meid välja. Stenver oli oma vennalt laenanud musta BMW, mille ukse ta mulle viisakalt avas. Me sõitsime rannamajja, kus pidu toimus.

Μου αρέσει! 26