http://bbb-brita.blogspot.com/ - võib-olla pakub huvi. Ma olen sinna lisanud kõik jutud, mis olen kunagi kirjutanud, kas siis järjejutud või lühijutud. Mai kuus kirjutatud on kõik vanad jutud, tühjendasin oma arvutit ja leitsin sealt need.
4#
Bell ja Boss rääkisid pikalt, teises toas ja mina ootasin, et mis saab edasi. Ma ei suutnud ka mõtlemata jätta et Nancy on Bossi tütar, see tundus võimatuna. Peaksin ma ta igaveseks unustama?
Boss saabus tagasi minu juurde: „Bell kiitis sind väga ja ta lubab sul lahkuda.“ Noogutasin pead. „Poiss, ma hoian sul silma peal ja kui mul peaks sind vaja minema, siis ma otsin sind ülesse. Ma ootan sind autos.“ Lahkus ta.
Korjasin parajasti oma asju kokku kui Bell minu juurde tuli: „Meil oli koos päris lõbus või mis?“ Kihistas ta vaikselt. „Oli tõesti.“ Vastasin meeldivalt. „Kui sul minu abi vaja on või tahad lihtsalt kokku saada, siis minu number on siin ja see on sulle kingituseks.“ Ulatas ta mulle väikse nuku, koos visiitkaardiga. Panin asjad kotti ja olin juba lahkumas, kui Bell mind hüvastijätuks kirglikult suudles.
Tagasi jõudes sain koheselt Tony-ga kokku, kes mind asjadega kurssi viis. „Nancy leiti ülesse, vähemalt Age rääkis nii, aga koolis ma pole teda veel näinud ja see on samas arusaadav.“ Kõndisime mööda tühje tänavaid noortekasse. „Räägi, kus sa olid, kuidas seal oli ja mis üldse toimus?“ Küsis ta peale seda, kui oli märganud, et olin mõttesse jäänud. Ma ei mõelnud muule, kui tollele õhtule. Rääkisin talle nii palju kui ta teadma oleks pidanud ja nii mõnegi asja jätsin rääkimata. „Tead, ma arvan, et sa peaks Nancy unustama, ta on Bossi tütar ja kui Boss sellest kuulebon sul jamad kaelas.“ Avas Tony noorteka ukse ja sellega ka meie jutt lõppes. Nime Boss ei tohtinud just paljudes kohtades nimetada ja noortekas oli üks neist kohtadest.
Nägime juba eemalt, piljardilaua juurest väikest punti. Liikusime nende juurde, tervitasime sõbralikult ning mängisime mõnda aega piljardit. Rahvast kogunes üha juurde ja algul ma ei märganudki, et ka Age oli kohal.
„Hei.“ Läksin ja istusin tema kõrvale. „Tervist jah.“ Nägi ta kuidagi rusutud välja. „Kuule, ma kuulsin, et Nancy oli kadunud vahepeal. On ta leitud?“ Alustasin. „Jah, aga ta näeb jube välja, ta on niii hirmul, praegu ei julgenud ta isegi siia tulla. Ta kardab nii kohutavalt ja ta isa on maruvihane. Mul on Nancy-st nii kahju, kui ma vaid saaks tema heaks midagi teha.“ Kurtis Age kurvalt. „Kas ta homme kooli tuleb?“
„Ma ei tea, oleneb kuidas ta end tunneb, kuid ma kahtlen.“
Hetk hiljem astus ruumi Blondipäine näitsik- Nancy. Rahavas kogunes tema ümber, kuid ta pressis end nende vahelt välja ja liikus meie poole.
„Sa ikkagi tulid!“ Kallistas Age tüdrukut. „Tegelikult, tahaksin ma Sinuga rääkida.“ Osutas ta nimetissõrmega minu poole, ta hääl oli külm ja kalk. Ma kartsin, ta isa on siiski Boss. Tõusin sõnagi lausumata püsti ja järgnesin talle. Kujutasin juba ette, kuidas must Mersu väravataga ärritunult suriseb ja seal sees olevat Bossi, kes nõuab minult selgitust.
Tegelikult aga ei olnud väravataga ühtegi autot ja ka hoovis ei olnud peale kahe väikese tüdruku, kes jalgrattaga sõitsid kedagi.
„Sa tunned minu isa.“
Ütles ta peale mõneajalist vaikust.
Selline palve, et ma ei palu kellegil rohelist või punast panna, ei käse ka kommenteerida. Siiski soovin ma teada, kui palju on neid kes loevad. Seepärast võiks kasvõi kommentaari "!" või "." -panna. Ja seda ainult seekord, selle osa alla, see annaks väiksegi ülevaate lugejaskonnast.
Aitäh !
,
sobib ? :D
loen