11.

Kolmapäev.

Ma ei läinud kooli, ma ei saanud, ma ootasin Emmat, tahtsin näha milline ta välja näeb, piltidel oli ta ilus, kuid aeg on edasi läinud. Vedelesin tükk aega lihtsalt voodis ja sättisin end üheks valmis, et siis Alex-i juurde minna. Nii ma ka tegin ja kui ma kohale jõudsin sain ma aru, et ma olen ta igaveseks kaotanud.

Too tüdruk, kes seal koos Alex-iga istus nägi nii meeletult kaunis välja ja Alex koos temaga nägi õnnelikum kui kunagi varem. „Tere, mina olen Emma.“ Tõusis tüdruk, tuli minu juurde ja kallistas mind. „Aitäh, et sa tema eest hoolitsenud oled.“ Lisas ta veel. „Jah.“ Suutsin vaid öelda ja siis tormas Emma juba tagasi Alex-i juurde. Alex vaid viipas käega mulle hetkeks ja siis rääkis jälle Emmaga. Läksin kööki ja sealt rõdule, et veidi hinge tõmmata. „See võib sind hävitada.“ Kuulsin Alex-i ema Adeelia häält oma seljataga. „Võib-olla seepärast peaksingi eemale hoidma ehk olekski parem kui ta mälu ka taastub, et ta kõrval on vaid Emma. Ma ei saa ju kindel olla, et kui kõik Alex-ile meenub, siis ta ikka tahab mind. Praegu on Emma ta kõrval ja jääb nii kauaks kuni ta mälu taastub, võib-olla, et kauemakski. Ma elan täielikus teadmatuses, et mis saab minust edasi, ütle mulle, kuidas ma peaksin käituma?“ Sulgesin oma silmad ja toetusin vastu rõduäärt. „Ma ei tahaks, et sa lahkuks, Maria. Sina olid see, kes talle naeratuse taas näkku tõi, sinuga tundis ta ennast hästi ja tunneks ka edaspidi. Ma nägin mida see tüdruk seal toas temaga tegi, ma mäletan veel täpselt kuidas talle seinad lihtsalt peale vajusid. Ta ei mõju talle hästi, aga ma ei saa riskida sellega, et minu poja mälu ei taastu, ainult sellepärast olin ma Emma tagasitulekuga nõus.“ Ta tuli ja seisis minu kõrvale, ta hääl oli toetav, ta tahtis, et mina oleksin pigem koos Alex-iga kui Emma, kuid siin ei lugenud ei minu ega ta ema tahe, luges vaid Alex.

Lahkusin peagi sealt, sest neid koos näha oli raske, tegelikult ei teadnud ma ju isegi, kelle vastu ma midagi tunnen. Alex või Kristjan? Kristjan või Alex? Lahendasin parasjagu koduseid ülesandeid kui telefon helises. „Hallo?“ „Tere.“ Lõpetasin kõne. Ma ei suutnud kuidagi teisiti käituda, see hääl, kõik oleks justkui taaselustunud. Ma kartsin temaga rääkida, kartsin kõike, mis nüüd juhtuda võis. Ma ootasin, et ta veel helistaks, kuid ta ei helistanud, ma ei saanud tagasi helistada, sest number oli salastatud. Püüdsin seda unustada, kuid iga kord kui mingi tegevus lõppes hakkas minu kõrvus Tema hääl kõlama. See tekitas kergeid külmavärinaid seljal ning ajas iiveldama. Tahtsin omaenda mõtete eest põgeneda, nüüd ei mõelnud ma muule kui Kristjanile, kuigi alles tunnid tagasi oli minu mõtetes vaid Alex. Tundsin end taas kui neljateist aastane, kes ei suuda valida kellegi vahel ja kelle tunded muutuvad iga tunni tagant. Aga ma polnud neliteist ja kaugeltki ei olnud minu tundeid nii alaväärsed, kui sellele vanusele kohane. Ma ei saanud aru, kas Alex on minu jaoks vaid vaheldus või lihtsalt meelepete- see oli üks asi, milles pidin selgusele jõudma. Elu oli igav, tegelikult ju. Käisin koolis nii palju kui suutsin, kuid ilmselgelt pean klassi kordama, kui suvetööga hakkama ei saa, sest ma olen liiga palju puudunud ja järgi ei suuda ega jõua ma neid kõiki ikka teha.

Ma püüdsin püsida stabiilselt, kuid ma ei suutnud, minu tunded vallutasid mind ennast ja ma tahtsin, et kõik kaoks, lihtsalt kaoks.

Olin teel Alex-i poole, Adeliina( Alex-i ema ) helistas mulle ja teatas, et Emma oli linna läinud ning ma võin Alex-iga omavahel olla. Kasutasin otseloomulikult võimalust, kuigi minu mõtted olid koondunud kaheks. Alex või Kristjan, Alex ja Kristjan? Tegelikult ei saanud ma ju kindel olla, kas ma neist kumbagi üldse saanud oleks, aga sellegi poolest, pidin endas selgusele jõudma.

Igatahes olin jõudnud just uksest sisse astuda, kui nägin Alex-i ilmes muutusi. Ta vaatas mind palju soojemalt, kui päevad tagasi, ta naeratas mulle elurõõmsalt, ta lausa pakatas sellest. Läksime tema tuppa ja algul istusime vaikselt, siis hakkas ta aga enda mineviku- ja minu kohta küsima. Rääkisin nii palju kui teadsin, kuid ei julgenud sõnagi öelda midagi meist. Nii jätkus veel terve nädal ja muidugi pidin ma kannatama ka Emmat, sest ta ööbis tihtipeale meil, kui just mitte Alex-i juures. Adeliina muutus Emmaga üha lahkemaks ja soojemaks, täpselt nagu Alex minuga. Vahest tundus mulle just kui Alex mäletaks midagi või oleks taas minusse armumas, kuid igakord kui teda ja Emmat nägin ei tundunud see enam nii tõene olevat.

Marleen teatas, et ta on tagasi ning tahab minuga kohtuda, leppisime- ja saimegi kokku. Ta polnud üksi. Ta kõrval seisis Kristjan, toetudes karkudele. „Tema on Maria?“ Kuulsin Kristjanit küsimas. Ma ei saanud aru, kuidas või miks ta mind ära ei tundnud. Marleen noogutas vaid hetkeks pead ning tormas mind kallistama. „Ma tõin ta tagasi, ta nõudis seda.“ Sosistas ta mulle kõrva. Mind pani imestama, et just tema tahatis tagasi. Marleen jättis meid omavahele. Kristjan liikus edasi ja alles nüüd taipasin ma, et tal polnud karku, see millele ta toetus oli juhtivuskepp. Ta oli pime.

Μου αρέσει! 29