Ja ma vabandan, et ma ei kirjuta nii tihti, kui peaksin-võiksin, aga aega napib ja mõtteid pole alati siis kui aega on. Loodetavasti suudab see veidi pikem osa asja parandada.

7.

Silmad taad avades lamasin suurestoa diivanil, pea valutas meeletult ja kõik ajas iiveldama, oleksin tahtnud veel magada ja magada. Kõik oli korras, kuni mulle meenus, miks see kõik juhtus. Ta oli siin. Ta ikkagi tuli mind otsima, ta ikkagi tahtis mind näha, sest ta siiski tunneb minu vastu midagi. Võiksin olla ju seitsmendas või kaheksandas taevas, kui poleks veel kedagi, keda ma unustada ei suuda. Ma ei mõista, kuidas ta siia sai, see oli uskumatu, vaadata taas neisse silmadesse, millest nii kaua puudust olen tundnud. Ta seisis seal minu ees täpselt nii nagu vanasti, kõik oligi täpselt nii nagu vanasti. Ma poleks uskunudki, et tunnen taas tema vastu nii suuri ja tugevaid tundeid, ma ei uskunud, et oskan seda enam. Kõik oli liiga keeruline, et sellele pidevalt mõelda.

Telefon hakkas järksu helisema ja ma tormasin seda vastu võtma, libastudes hetkeks trepidel, kuid siis jälle jalule saades tormasin edasi. „Hallo?“ Hingeldasid ja panin telefoni kõrva juurde, number oli võõras. Rääkisime pikalt kuskil viisteist minutit ja kõne lõppedes mängles minu huultel lõbus naeratus. Tahtsin sellest kõigile rääkida, aga polnud kedagi, kellele rääkida. Marleen oli see kes helistas jaa Heleriin oli see, kellega koos ta oli ja Alex, tema oleks olnud vale variant. Kõik oli kuidagi tühi ja mõttetu oli pühapäev ja ma passisin kodus nagu alati, lihtsalt logeledes. Ootasin vaid, et saaksin taas kooli ja näeksin Alex-it, ma tõesti soovisin temaga rääkida. Miks ma sellepeale varem ei tulnud, miks ma ta uksetaha ei lähe? Hetkega olin voodist püsti, ajasin jalga oma tossud ja tormasin välisuksest välja. Koputasin tükk aega uksetaga, lasin paaniliselt uksekella, tundus nagu ma oleks tervelt kakskümmend minutit seal seisnud, kuid tegelikult kõigest viis minutit. Kuulsin läbi ukse kuidas keegi asju eemale lükates ukse poole liikus, rahunesin ja lõpetasin koputamise. Ta avas ukse ja seisis seal, mulle üllatunult otsa vaadates, ta nägi kuidagi hoopis teistsugune välja, kui siis kui ta tavaliselt meie pool käis. Ta juuksed oli lohakalt igasse kaarde suunatud, tema kottis dressipüksid olid kergelt mullased ja tema juures tuli tohutu alkohooli ja tubaka hais.

„Alex?“ Küsisin ma igaks juhuks üle, see polnud üldse tema moodi. „Jah, Maria.“ Muigas ta hetkeks. Lasin veelkord pilgu üle tema, kulm kortsus ja pilk segaduses. „Ma tulin vist halval ajal.“ Keerasin talle selja ja hakkasin juba liikuma. „Ei, praegu on väga sobiv aeg, kui tahad, tule edasi.“ Ütles Alex ja ma pöörasin end taas ringi ja kõndisin tema poole. „Meil on siin väike istumine, ära pane tähele, ma tudvustan sind teistele.“ Langes tema üks käsi minu seljale vaid selleks, et mind veidi tagant ässitada, et ma kiiremini liiguksin, enda järel sulges ta ukse. „Võib-olla ma peaks ikkagi millalgi hiljem tagasi tulema?“ Vaatasin talle küsides otsa. „Ei, milleks, sa oled minu sõber, nemad on minu sõbrad, kõik on korras.“ Muutus ta hääl ühtäkki palju lõbusamaks. Kehitasin õlgu ja lükkasin jalatsid jalast. Me liikusime koos suurde tuppa, terve maja nägi väga räpane välja ja kui me kohale jõudsime, istusid diivanil kolm poissi, paljate alakehadega ja nende ees kaks tüdrukut, kes toetasid selga vastu diivani äärt. Tegelikult ei näinud neist keegi eriti poisi või tüdruku moodi välja, pigem naised ja mehed või just nendeks saamas. Igatahes ei pööranud keegi oma pilku minu või meie poole, kõik olid liiga ametis teleka vaatamisega, seal näitas lihtsalt mingit reklaami, mis ei tundunud üldsegi huvitav.

Kõik oli siingi nii sassi ja segamine, õlle ja viina pudelid vedelisedi igalpool, täpselt nagu ka tühjad või pooltühjad pizza karbid ja muu praht, see tekitas minus rõvedust. „Mis teil siin toimub?“ Küsisin vaikselt Alex-ilt. „Istumine, väike party või midagi sellist. Lööd ka kampa?“ Küsis üks diivanil istuvatest noormeestest. Uskumatu, et ta mind kuulis, olin kindel, et nad on telekasse nii süvenud, kui ühtäkki vaatasid nad kõik mind ja meid. Kahtlustavalt jälgisin ma neid kõiki. „Tema on Maria, naabritüdruk.“ Tudvustas Alex mind teistele ning läks nende juurde istuma. „Tule siia.“ Naeratasid tüdrukud mulle. Kõik olid nii sõbralikud.

Ühtäkki lükati lauapealt kõik laual olevad asjad maha ja asetati hunnik pabereid, nii väiksemaid kui suuremaid. Tüdrukud asetasid lauale väikesed kilekotid erinevate pulbrite ja segudega. „Mis toimub?“ Vaatasin segaselt Alex-ile otsa. „Teeme meeleolu veidi lõbusamaks.“ Naersid poisid koos. Igaüks hakkas erinevat asja tegema ja siis tegid nad seda, mida eelmine tegi ja mida järgmine ja ma istusin seal nende keskel ja tundsin end nii halvasti. Kui teised eemale mingit seltskonna mängu mängima läksid ja mina Alex-iga kahekesi diivanile jäime tekkis meievahel vaikus, tema suitsetas kanepit. „Me peaks rääkima.“ Vaatasin talle tõsiselt otsa. „Vabalt, ma tõmban viimase kõssi ja siis lähme minu tuppa.“ Ajas ta juba end püsti ja mina järgisin tema tegevust. Me liikusime tema tuppa.

Ta sulges meie järele ukse, ma istusin tema voodile ja tema minu kõrvale. „Miks see kõik siin toimub, miks saneid asju teed, sa ütlesid, et oled puhas.“ Olin ma rohkem segaduses kui arvata oskasingi. „Maria, ma tahan sind.“ Ei vastanud ta minu küsimusele vaid lähenes mulle.

„Alex..“ Suutsin vaid öelda, kui hetkega olid Alex-i huuled minu omadel, neid kirglikult suudeldes, ma ei suutnud vastu panna ja see näis täiesti süütuna. Ta suudlused muutusid üha ahnemateks ja pealetungivamatakse, ta lükkas mind pikali, hetkekski minu huultest lahti laskmata, ta parem käsi libises aeglaselt mööda minu kintsu ülespoole. Püüdsin teda eemale lükata, see polnud see, mida ma tahtsin. „Alex, lõpeta, ma ei taha seda!“ Jälgisin kurjalt tema meelat pilku. „Mida sa siis tahad? Seda Kristjanit, seda facking värdjat, kes sind alatult sinna põllule üksi jättis, kes sinust karvavõrdki ei hoolinud, keda ei kottinud, et sa ta jalule aitasid. Teda sa tahadki, kelle pärast sa õnnetusse sattusid, teda, kes pole endast peale seda ühtegi kõnet teinud. Kas just tema ongi see keda sa tahad?“ Hakkas ta minu peale karjuma, ronis minu pealt maha ja kõndis toas närviliselt ringi, hoides tugevalt peast kinni. „Tahad või?“ Haaras ta minu õlgadest, vaatas mulle metsiku vihaga silma ja karjus mulle näkku. „Ma tulin siia sest, ma tahan sind.“ Valgusid minu silmad pisaraid täis ja voolasid aegamööda mööda nägu allapoole. Ma värisesin, ma kartsin. Ta lasi minust lahti, istus minu kõrvale ja tõmbas mind tugevalt enda embusesse.

Μου αρέσει! 33