Minu tunded sinu vastu on täiesti siirad, ma avastasin sinu näeol armastuse, kuid seda vist liiga hilja.
Mu elus on ju kõik olemas, on mees kes mind armastab, on laps ja oma maja.
No mida siis veel tahata. Ma arvasin siiani, et mu elus pole midagi puudu aga kui kohtasin sind sai selgeks, et vajadus armastada inimest on minus tugevam.
Miks ma ei suuda armastada oma meest, nii nagu sind.
Sa oled vallanud kõik mu mõtted, ma tunnen ennast täiest narrina, aga armastus pidigi narriks tegema.
Sellest ajast on nii palju möödas, kui me kunagi kohtusime aga nüüd saan aru kui palju ma siis juba  armastasin sind.
Võib-olla on see armastus sinu ja minu vahel, just siis kõige tugevam, kui me lahus oleme, kuid mul on sind ikkagi vaja. Vaatamata sellele, et mõistus karjub südamele vastu.
Kes sulges mu mõistuse ja avas südame armastusele? Kuhu on jäänud mu kaine mõistus?
SINA OLED SEE KÕIK...
Ma olen sednud sõnu ritta, et sulle ära öelda, kuid kas ma tahangi seda.
OH EI... Aga mis ma siis ültse tahan, ma olen selles kindel, et armastan sind.
Mulle tundub, et olen sind juba ammu armastanud ja selle tunde kuskile hingesoppi peitu pannud.. Võib-olla oligi see kunagi nii aga nüüd on see uuesti ärganud.

Kuid miks ometi nii valel ajal. Kus peaks ammutama jõudu, et maha jätta kõik see mis ma siiani oma eluks olen rajanud: Oli see siis õige või vale.
Ma suutsin siiani teaha valikuid ilma, et need oleks tulnud südamest.
Mu elus on olnud palju mees tuttavaid ja üks neist väga lähedane, kuid ainult sina oled see, kes on minu suust kuulnud neid sõnu...
MA ARMASTAN SIND...

Μου αρέσει! 5