Mul on üks tuttav, keda võisin endamisi isegi sõbraks nimetada. Me peamine suhtlus oligi meilitsi ja msn-i teel. Vahel harva ka saatsime sms-e. Ühel hetkel tuli mu elus suur muutus ja ma ei saanud enam temaga suhelda. Lihtsalt ei olnud võimalik. Mul polnud enam aega, ei tema ega ka kellegi teise jaoks, kes minust kaugemal viibisid. Nüüd on mul taas aega ja ma ei julge enam suhtlust alustada.
Ma ei tea enam, kuidas ta minusse suhtub. Võib-olla tundis ta end kõrvale heidetuna. Võib-olla ta hoopiski mõistab mind. Olen muutunud palju täiskasvanulikumaks hoolimata sellest, et ma ei taha. Peaksin nüüd ju suutma rahulikult suhtlust alustada ja talle selgitada, miks kõik nii läks. Ja ikka, kogu oma muutunud maailmavaate, julguse lisandumise ja realistlikum olemise juures istun ikka värisedes toolil ja jõllitan tema nime msn-i sõprade (!) listis. Ning ei julge teha seda saatuslikku hiireklikki tema nimel ja öelda Tere! ja küsida, kuidas tal läinud on. Võibolla kardan natuke tema reageeringut on see rõõm või hoopis eemale tõukamine? Kardan alustada suhtlust, kuna ei tea, mida talle öelda, millest juttu alustada. Võib-olla ta enam ei mäletagi mind?
On vaid üks viis teada saamiseks ja mina endiselt kahtlen ja ei julge midagi ette võtta...
..võibolla teda rõõmustaks see:)..
mul on jällegi teistpidi....mina ei ütle midagi sest see keegi teine ka ei ütle....aga Keegi peab ju uuesti alustama:)..........