Annige's blog
Püssirohukeldri sõprade jaoks on loodud rate.ee-s ka klubi. Tegevus seisis, keegi midagi head ei osanud peale hakata, vaid nõustuti sellega, et hea peokoht on. :D
Panin siis meie veel väikesearvulise liikmekogu jaoks järgmise nädala (23.02 - 01.03) ürituste kava üles, mille info Püssirohukeldri kodulehelt pärit.
Kellele Püssikas meeldib ja klubisse astuda tahab, siis - tere tulemast! Uued ja värsked ideed on alati oodatud!
Juba nädala algusest on töö juures inimesed järjest haigestunud. Mitte 1 või 2, vaid ikka 3-4 kaupa päevas. Oleks vaid asi nohus, köhas ja peavalus. Kipuvad ikka ringi kõndima palavikuga, mis ulatub juba 40 kraadi ligi. Kellel raske hingata, kellel kurk valus ja veel üht-teist juurde...
Tulemas on nädal aega puhkust. Sooviks need 2 päeva nüüd kiirelt mööda saata, et ükski viiruspoiss minust kinni ei saaks. Mõnus alustada puhkust voodis kõrge palavikuga ja ainsateks sõpradeks taskurätid ja ravimteed? Oi ei! Ainult mitte seda! Peab vist oma töölaua ümbrust kuidagi kindlustama hakkama... Pisut küüslaugu närimist ei teeks ka vist paha, hoiavad teised eemale siis! :P:D
Head ja kiiret paranemist neile, kes nüüd kodus vaevlevad!
Mul on üks tuttav, keda võisin endamisi isegi sõbraks nimetada. Me peamine suhtlus oligi meilitsi ja msn-i teel. Vahel harva ka saatsime sms-e. Ühel hetkel tuli mu elus suur muutus ja ma ei saanud enam temaga suhelda. Lihtsalt ei olnud võimalik. Mul polnud enam aega, ei tema ega ka kellegi teise jaoks, kes minust kaugemal viibisid. Nüüd on mul taas aega ja ma ei julge enam suhtlust alustada.
Kuidas saab küll kedagi nii pikka aega vihata? Kõik, mis juhtus, ei juhtunud nädal või kuu tagasi. Intsident jääb aastate taha. Ma ei saanud aru, kuidas minu ümber oli vaikselt kootud intriigide võrku, kannatajaks pidingi jääma mina üksi. Pettuma pidin ka inimeses, keda olin pidanud oma sõbraks, temale olen küll pisut vastumeelselt andeks andnud. Kuid intriganti ennast vihkan kogu südamest.
On veel hämar, kuid suure ootusärevusega pakin asju kokku. Vaatan kella ning ootan õiget hetke. Lõpuks see saabub. Uksest väljudes lööb näkku karge õhk. Läbi kinnaste tunnen, et metallvärava link on jääkülm. Avan väravad ning lasen tõusva päikese kiirtel trepiastmeid noolima tulla. Õhus on tunda värskust ning külmust. Värava kolksatuse peale ehmub pargis puude otsas üles umbes sajapealine parv vareseid, kes käratsedes õhku tõusevad. Tiibade vihin ja kraaksumine meenutab pisut õudusfilmi. Kuid kõhedustunne läheb üle. Linn on veel õhkõrna uduloori mässitud ning jõelt hoovab koos külma õhuga püüdmatuid aroome. Läbi udu tunginud päikesekiired panevad jäised veepisarad murul ja lehtedel sillerdama. Vaikus. Üksik auto sõidab mööda, juht heidab mulle heatahtliku pilgu, ning kaob vaikusesse. Heidan trepilt veel ühe pilgu linnale, veel natuke aega kannatust ja ma pääsen samuti võluudu keeristesse.
Vaimustusid kunagi vahtralehtede ilust sügisel, nende värvikirevusest ja unikaalsetest mustritest igal lehel. Siis muutus see tavaliseks, isegi kallima naljaga pooleks lille asemel kingitud leht pudenes lõpuks käest tagasi jalgade alla tuhandete sekka. Enam ei olnud nii lõbus jalaga lehti üles lüüa ja nendes hullata. Lõpuks muutusid lehed segavaks keegi tassis koos saabastega lehed tuppa, vaesed üksikud sügislilled on lehtedesse maetud, neid on nii palju ja kuidagi ei jõua enam kokku riisuda. Nii tüütu!
Ei saanud minagi aru, mis on elu ja kui tähtis ta on enne, kui siis ükskord sai piiri peal ära käidud. Ja see piir oli teravam kui noatera! Miks ma nii kaugele jõudsin, ei olnud minu tahe. Ma lihtsalt pääsesin napilt õnnetusest.
Rääkisin talle oma plaanist ning ta lubas mind aidata. Ta oli lausa vaimustuses. Samal ajal pidin saama mina oma teistele antud lubadused täita. Ma ei saanud seda teha, sest tema unustas.