Blog

Sina oled mu elu mõte
Sina oled õhk mida ma hingan
Sina oled põhjus, miks ootan homset päeva
Sina oled kõik, mille nimel ma elan
Kuid sina seda ju ei tea-
Sellest aru sa ei saa
Sa tead, et meeldid mulle
Sa tead, et olen sinu järgi hull
Kuid kas sa tead,
Kui palju on sinu pärast nutetud pisaraid..?
Kui palju on magamata öid
Kas sa tõesti aru ei saa,
Et sulle silma vaadata ei suuda
Sest kardan, et nutma puhken kohe
Ja teen midagi hullu
Sest sinu pärast on segi mu pea,
Tundeist lõhkemas mu süda

Mu silmad sind vaatamast ei väsi,
mu kõrvad sind kuulaks nii päeval kui ööl.
Tahan tunda vaid sinu käsi,
enda ümber,nii kodus kui tööl.

Sulle mõeldes mul ununeb kõik,
sulle mõeldes mul talletub meel.
Sinu headusest,hellusest puudust,
tunnen üksinda olles ma veel.

Kuigi kaugus mis on meie vahel
ja me kokku nii tihti ei saa.
See tundub kui lõputu ahel,
seda südames muuta ei saa.

Läbi pisarate ja valu
tuleb teadmine tõdedest
millest koosneb me elu
tõe ja vale kaksikõdedest

arusaam valest teeb valu
ja närib südant sees
aga tõest saadud valu
ei pure hinge sul seest

tõest me teadmine tuleb
mis nii haiget ei tee
vales usaldus sureb
ja nii valus on see...

Olen väsinud ootamast,
olen pettunud lootmast.
Kätest ramm kadus siruten neid sinu vastu.
Vaarub samm.
Raske seista, raske istu, astu.

Nüüd ei vannu, palu.
Nüüd on mööda valu.
Ainult tuhk jäänud kõigest hinge maha.
Elu puhk sellegi viib mitme mere taha.

Iga mälestus on isemoodi värvi
leidub selliseid, mis pleekinud on seest
mõned puutumatult säilitanud värvi
teised läbivettinud on silmaveest

Kõige enam armastan ma neid, mis valged
vahel enda lõbuks piilun punaseid
tunnen äratundmisrõõmu oma palgeil
kui ma videvikus jalutan neil teil

Muidugi on neidki, mis on hallid
aga neid ma vähe mäletan
küllap need ei ole nõnda kallid
nii ma iseendale neid seletan

Palju vaeva olen talunud
kui kohtan selliseid, mis mustad nagu süsi
pelgan siis ja sügavuses ohkan
kardan vastuseid ja…

Ei võitluses endaga võitjaks saa tulla:
On vastane liigagi võrdne.
Ei väitluses endaga targem saa olla:
On konkurents tuhandekordne.

Ei maadluses endaga peale saa jääda,
Sest alla ei mahuks siis keegi.
Ei jooksudes endast saa tormata mööda:
Need lõppevad nii või naa viigis.

Ei häälekam olla sa vaidluses endast:
Jääd kaotajaks – kindel kui kalju.
Ei kõrgemal olla saa hüpates endast,
Sest kukkuda niisama palju.

Kuid parem saab olla su eilsest su täna,
Sest homme sa pole ju enam seesama.

On maailm tulvil murtud hingi
ja palgeid märgi silmaveest
kas sinust eales ma ei üle ega ümber saa
Ma tean et olen narr kui loodan
ja ootan sind siin silmad maas
Mis muud mul üle jääb sest kallim kui ma näen sind taas
nii lootusetult hoolin sust ma
Ja kui kaob jalge alt pind
kui sa endast tõukad mind ma üht siiski tean
lootusetult hoolin sust ma
Mu mõistus ütleb peast ta heida
mu süda sunnib proovi veel
pean vastu kõigest väest sest muidu õnn kaob käest ning taas
nii lootusetult hoolin sust ma
Ja kui kaob jalge alt pind kui sa endast tõukad…

Sa ei tea mida teed
Sa ei näe mida teed
Hinge haavade järgi ei küsi
Tihti südamelille kõige kaunimad lehed
Rebib kallimast kallim käsi
Oma mõtetes lahti ma sinust ei saa
Oled pandud vist minusse lukku
Olen mõelnud meid liig paljus üheks
Sinuta meenutan elutut nukku
Sina ometi saaks selle vaikinud lelu
Panna laulma ja helisema
Anda soojust ja südamelillele elu
Olla külmunud hingele kevad...
Nagu pimedad keset päikese sära
Vaatame üksteisest mööda
Kas su süda siis tõesti ei tunne ära
Mida kõike ma tahaksin öelda
Sinust loobuma pean, sind ma võita ei suuda
Nende jõudude käest, mis mulle võõrad
Jääb…

Mul on kotitäis rõõmu,
Kas tahate ka
Sellest pisikest sõõmu,
Kas tahate ka?

Mul on taskutäis naeru,
Kas tahate ka
Väikest osa sest naerust,
Kas tahate ka?

Olen vabatahtlik
Naeratuste müüja.
Ma ei ole ohtlik,
Kuid mind ei või lüüa.
Õnne raha eest ei saa,
Raha, see on must.
Õnnesõõmu eest on vaja
Ainult armastust.

Mul on hõlma all päikest,
Kas tahate ka
Osa endale väikest,
Kas tahate ka?

Võõras, kelle võtsin oma ellu,
väga lihtne see oli mul kõik.
Iga hetkega igastsus kasvab,
kardan, et upun tunnete mellu.

Ma pole soovinud siduda end,
kuid nii äkki tuleb nüüd kõik.
Ma ei suuda ju vastu sel panna,
kui minust üle on tunnete lend.

Lepin sellega mis on ja tuleb,
ei oska, ega taha midagi karta.
Alati saabub halastamatu aeg,
mil tead, et lootus viimasena sureb.

Igal hingel on keegi, keda oodata
oodata nii, et hing on valus,
ootamine mis näib mõtetu,
kuid ei leia me sellele vastust,
miks me ikka ootame..

Igal hingel on süda, mis kannatab,
kannatab mõtetult kellegi pärast,
sest ta teab et poleks mõtet,
valada pisaraid ja verd,
sest need ei jõuaks sinuni,
et sa teaksid kuidas ta…