tiina132's blog
Toas on külm ,ja sellest
rinnus on möllamas talvine torm ,
südame ümber on lund .
Oleks kamin ja praksuvad söed,
hõõguks mu südames tuld .
Nii kaua kui on leiged radikad
võin sellest näha ainult und .
Üha kõrgemale tõusis aga üha kuldsem päike
jättes puudele ja maale naeratava teemantläike .
Kõikjal on järsku silmipimestav valgus,
sellest valgusest vett mu silmist valgub....
Miski siin ei paku talle rahu
ikka ja jälle on ta pahur
miski ei ole ta tahtsi kenasti.
Kuskil midagi ikka on valesti .
Kuigi ta vahest seda välja ei ütle,
silmist võib lugeda mida ta mõtleb .
Muudkui halvustab ja neab ,
kuid kui kaua sellise kõrval vastu peab.....?
Aja kadu ma tajun,
läbin orge ja ületan mäed.
Viimaks õndsasse unnegi vajun,
hommikul ärkan ja koondan kõik väed.....
Hellust ja õrnust on kõigile vaja ,
õnnel on sageli segased rajad .
Päevi on halbu ,päevi on häid ,
küllap tuleb ka paremaid .
Kui andestus ja soojus kokku saavad ,
jõulupühad kaunid siis kauaks meelde jäävad...
Olemiselt paistan päris kõbus ,
kuid kui tervis kaob,ei ole see enam lõbus .
Niisama istuda on ju üsna hea ,
kuid kui tegutsen
lööb õlgadesse ja kätesse valu
ja varsti ringi käib pea .
Ei ole kerge see haige inimese elu,
kõik veel sinu õlul ,
vahel tunnen ,et seda enam ei talu .
Kuid siiski naeratan kõigile ,läbi selle valu ...
Tema teab sind
ta jälitab sind nagu torkiv pind
Ta ei jäta sind ,hoolimatta mis selle hind
silmist ei kaota sind ta.
Kuid südamest teda vihkad,
kaugele põgened ta eest,
temast lahti saada sa ihkad..
See tunne tuleb sügavalt su seest-
ta on su SAATUS .
Iga mõte ,mis tuleb ja läheb
jääb kuhugi alles.
Mis naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada ,
aga naeratus jääb .
Rõõm , mida sa kinni püüda ei teadnud ,
jääb igavesti ootama .
Peatu hetkeks ,ära kogu aeg rutta,
kuigi mõnus on naer ,
on vaja ka nutta.
Pärast hea on naerda oma kurbuse üle
ja oma südame säramist kaeda.
Peatu hetkeks ,leia enda jaoks aega .....