algirda's blog

Tundsin kord last,kelle hing kui inglil,
Pisut naiivne vast,laulu jorises pingil.
Ta silmad kui nööbid,kõiki võlusid need.
Kust tulid küll löögid,mis vabastas veed.

Ema lohutust pakub,sõimu osaliseks saab.
Üksi haavu ta lakub,vastu rinda taob.
Ei austa ta enam ei isa ega ema.
Ta naine ju kenam,poisi jumal nüüd tema.

Kodu igatseb mees,kuid naine ei taha.
Emal silmad on vees,miks on tema see paha?
Ingli süda on murtud,veritseb haav.
Seda ema on kartnud,mis pojast nüüd saab.

Tsüklon Scarlett möllab õues,
põnevust toob jõuludesse.
Sära silmis,rahu põues,
usun ikka imedesse!

Jõuluinglitesse usun,
haldjaid jõulupuu all näen.
Kuulen,päkapikupasun,
hüüab alati,kui metsa läen.

On meelitusteks õied loodud,
neid ohvriks tuuakse.
Neist ikka nektarit on joodud,
nüüd kimpe luuakse.

Kui poleks taimel kauneid õisi,
ta märkamatuks jääks.
Sa peenral hellitaksid taimi teisi,
ja mummgi teda ju ei näeks.

Niisama,nagu inimlapse juustel,
on roosil lõikust vaja.
Siis värskena ta igal aastal,
uued võrsed ajab.

Roos hukkub,kui ta välja juurid,
või hoolt ta eest ei kanna.
Et armastada,lõhu jäised puurid,
mis sulle vabadust ei anna.
 

Elumerel ma hulbin,käes katkine aer.
Mu hingele haiget teeb parastav naer.
Hetkeks nõrgana julgesin näidata end.
Mõnele tundus,liialt kõrge mu lend.

Pead kadedus tõstis,mürgitas meelt.
Kellelt toetust ootsin,peksis kurjalt keelt.
End murda ma sellest siiski ei lase.
On kõigil ju oma moraalitase.