miamariah's blog

Mäletan, kuidas ma lapsena oma nukkude riideid isa varvaste külge mängult kuivama panin, kui ta õhtul voodis ajalehte luges. Need olid minu meelest suurepärased nagid. Veel mäletan, kuidas me isaga metsas pähkleid korjamas käisime, kui ma pisut suurem olin. Suur kotitäis võrratuid metsapähkleid, mida talvel krõbistada. Täna lähen poodi, ostan tsellofaanist pakikese ja ongi kõik, aga ikkagi pole need nii magusad, kui olid nood, lapsepõlve pähklid.

HETK

Lihtsalt olla

Lihtsalt olla
lihtsalt seista
kinnisilmi kuulatades
teineteise südant

paljad varbad kivil rahnul saarel
suure halli voolamise keskel
paljad varbad pilvel vikerkaarel
hiiglasuure vohamise kohal

Lihtsalt olla
kuulatades teineteise südant


Pisut vähem kui 2 kuud jaäi puudu 88.eluaasta täitumisest. Väärikas iga, kuid ikkagi on kahju. Kross oli ju kogu aeg olemas. Aga enam ei ole, ei tule koos Elleniga presidendi astuvõtule, ei anna oma muhedal moel intervjuusid.
Üldiselt teatakse teda kui proosakirjanikku. Aga üks inimene aitas mul avastada Jaan Krossi armastusluule.
ei mäletagi, kas need olid hilised tudengi- või varasemad tööinimese aastad, aga kui muu seltskond mu üüritoas unne vajus, siis tema popsis köögis piipu ja luges öösel Krossi. Luges ja õpetas ka minu seda armastama.

Sel suvel oli võimalus üle tüki aja jälle raamatuid neelata ja/või nautida. Alustasin Haruki Murakami "Norra metsast". Kohutavalt hea. Kuigi kaasaegses kirjanduses ekspluateeritakse psüühiliselt ebastabiilse noore inimese motiivi päris sageli, jättis see teos mulle ikka sügava mulje.
"Mees, kes teadis ussisõnu" oli mul juba ammu riiulist, aga tahtsin seda lugeda mõnuga, mitte muude tegemiste kõrvalt aega varastades. Ka Kivirähk on ajuti ikka väga hää. Ja missugused paralleelid kaasajaga!
Ja muidugi Kerttu Rakke. Ta nimetab end meelelahutajaks ja seda zhanrit valdab ta minu jaoks peaaegu et perfektselt. Igatahes oli "Küpsiseparadiisi" ilmumine suve algul meeldiv üllatus. Loed ja loed ja mõtled, et selline siis see meie Eesti elu ongi.
Veel lugesin läbi David Lodge "Väärt töö".  "Väike maailm" ja "Ühest kohast teise" meeldisid rohkem. Philip Shallow kuju oli siin lihtsalt kõrvaltegelaseks taandatud ja sellest pisut kahju.  Aga vat Doris Lessingi "Kõige ilusam unelm" mulle ei istunud. Ju ma siis pole hetkel perekonnasaagade lugemise konditsioonis, olgugi et tegevus peamiselt 60ndatel toimub.  "Pilveatlasega" oli kahjuks sama
Lugemine o

Kui seletada lapsele, et see on öökull ja ta teeb uhhuu, siis saab sellest kokku ... uhhuukull.
Kui arvutiekraanile avaneb Messengeri aken ja seal on issi pilt, siis on see... issi.ee

Nüüd ma siisolen jõudnud tasmele, kus ma enam ei orienteeru, mis mul olemas on ja mida mitte. Eelmisel nädalal kiirustasin raamatukokku, et võtta mõned asjad, sealhulgas Salingeri "Kuristik rukkis". Ise veel mõtlesin, et see uus trükk on kuidagi võõras, aga elab üle. No ja kui ma eile üht Enquisti näidendit otsisin, mis mulle siis riiulist vastu vaatas - Salingeri kogumik muidugi. Mõned raamatud, mida harva vaja läheb, on pakitud magamisuppa voodi alla kastidesse- ja neid leian ma sealt siis, kui kiire ja hädavajadus on möödas :).
Aga ikkagi ei saa ma aru, miks ükski kirjastus ei taha anda "Arabellast" veel üht trükki välja (autoriõigused, jajaaa, teame, teame, aga parimaid lasteraamatuid üldse on see ja isegi antikvariaadist pole ma seda saanud. Aga Taaniel oli ikka Arabellale väga hea isa.
JA kui ma kusagilt suudaksinhankida veel endale Murakami "Norra metsa", siis võiks mõneks ajaks raamatute ostmisele vahe sisse teha.
Järgmise ahvatluseni.

Need vähesed nõuanded meeles pea.
Sa ära kanna oma mõtteid keelel
ja teoks neid ära uisapäisa tee.
Sa ole lahke, aga mitte libe.
Need sõbrad, kes on proovi läbi teinud,
seo hinge külge terasvitstega,
kuid ära kätt tee tuimaks, teretades
vasthautud verisulis uljaspäid.
Sa hoidu riiust, ent kui satud sekka,
siis teotse nii, et vastane sust hoiduks.
Kõrv ava kõigile, suu - vähestele,
nõu kuula kõigilt, oma - hoia varuks.
Nii kallilt riides käi, kui kukkur lubab,
kuid alpimata; rikkalt, mitte räigelt,
sest rõivastest võib tihti tunda meest
ning Prantsusmaa suurtsugu härrastel
on selles valituim ja peenim maitse.
Ja ära laenu võta ega anna:
laen tihti ise kaob ja sõbra kaotab
ning võlg teeb tömbiks kokkuhoiu tera.
Eelkõige ole ustav endale,
sest sellest järgneb nagu ööle päev,
et ei või olla teiste vastu võlts.

Ega ma täna teagi täpselt, mida kirja panna tahan. Aga vahepeal lihtsalt tekib vajadus. Näiteks võiks ju rääkida möödunud pühadest ja sellest, kuidas ühel hetkel oli köögipõrandal  munalöga tervest karbist munadest - laps tahtis "pruunid munad valgete sõprade juurde panna". Mis seal ikka. Põrand sai puhtaks.
Või räägiks imevahvast sünnipäevast, kus kolme lapse kingitus oma emale oli Margus Vaheri ja Birgit Õigemeele kontsert. Või sellest, et "Elling" on üks äärmiselt sümpaatne ja inimlik lugu. Või sellest, et ....
... uni tuleb :)

Minu armas abikaas on jõudnud Prahasse. Jälle nuuks, sest esiteks on neils eal +21 ja teiseks mulle Meeldib Praha niiiiiiii väga. See on ikka täitsa minu lemmiklinn Euroopas  (Tartu kõrval ;)). Ei London ega Pariis või Berliin köida mind nii väga kui see linn. Öine Praha on nii kaunilt valgustatud ja sumedatel juuniöödel seal ringikondamine on erakordselt vahva tegevus. Karli sild, purskkaevud, kirikud, tänavakohvikud.... Oeh. Tahaks tagasi.

Mu kevad algab pääele jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.
See on esimene salm Marie Underi ühest imeilusast sonetist. Jõulud on küll ammu möödas, aga täna oli tõesliselt kevadine ilm: sirav päike, sinine taevas, ohtralt lumesulavett... Sellistel päevadel sujuvad kõik asjad kuidagi libedamalt. Näiteks ootab raamatukogus uudiskirjanduse riiulil mitu uut põnevat üllitist, mida poes vaikselt piilunud oled, aga osta pole veel riskinud. 
Viimasel paaril kuul olen kaasa aidanud ühe väikese head tegeva projekti ellu viimisele. See on päris paras tükk bürokraatiat ja ajutööd, aga saime HMMN-i finantseeringu. Aga see hetk, kui helistad inimesele ja ta õhkab: "Ma olen nii õnnelik!" - see on üht-teist väärt. Loodetavasti saavad need 8 last aprillis  paar toredat päeva veeta.  

Üks väike  ööklubituur ja spanädalavahetus ja elu on jälle lill. Aga nüüd peaks vist end suurest puhkamisest välja puhkama. Sajad meetrid ujulas, tunnid termides, šokolaadimassaz, valgusteraapia, mõned iluprotseduurid ja lisaks meie traditsiooniliselt lahe tantsuring  Mio Mare keskpõrandal.
Aga pagana külm seal mere ääres ikka, kohutav tuul.
Ja Maasikas sai ka üle kaetud. Küll võttis ikka kaua aega, aga parem hilja kui mitte kunagi.