...Kui lääneliu modetnse õiguskorrra kesmes on tsiviilõigus,päast II maaimasõda kindlsti on ka koinstitutsioonilselt tagatu põhiõigused ja võimude vastastikusele kontrollile rajatud riigiõigus,siis nõukogude õiguses oli kõik teisti.Ühiskondliku ja õigusliku suhtlemise sisu ei määranud üksikiiskute või ettevõyõtete omavahelisised vabad kokkulepped,vaid parteilised juhised,riiklik plaan,võimumängud kommunisliku parei ladvikus nii ülrliiduliesel kui ka kohalikul tasandil ning tihti hoopis parteijuhi tuju või paranoilised hirmud.Nõukogude süsteemis oli eiline tähtus kriminsslõigusel,sest just see andis vahendid riikliku sunnivõimu ülitõhusaks rakendamiseks.Seejuues oli nõukogude kriminaaiõügus oma olemuslikus kõikelubavuses niivõrd hägusate piiridega,et seda on tegelikult nimetada õiguseks ja eistada ainupartei kõikjale ulatuvast poliitkast või terrorirežiimi muudest töövahendittest.Kurikuulus paragrahv 58 ,Riiklikud kuriteod'''VSNV 1926.aasta kriminaalkoodeksis,mis kehtis ka Eestis 1961.aastani,oli 1952.aastaks jõudnud 14 kuriteokoosseisu varianini.Alesander Solženitsnõi ( 198-2008) sõnu ei saanud siin ilmas olla ,,tegu,kavatsust,tegevust või tegevusetust,mida ei saaks karistaa Viiekümne Kaheksanda paragrshvi raske käega''.Nii sõja eel kui ka järel kehtis lisaks analoogiakäsk ehk kohtunikule pandud kohustust rakendada sedause lünga pihul sanaseimat nomi.Kui selliist käsku järgida äärmuseni,võlks mis tahes teo eest määrata kriminaalkaristuse.Kõigele lisaks ei mõistnud inimesi süüdi ega rakendanud rangemaidki karistusi mitte ainult kohtud,vaid ka kohtuvälised organid- nn troikad ehk erinõoppdamised.Nõukogude ,,õiguskaitseotganite''- kohtutute,prokuratuuri ja siseminiteeriumu alluvudes olniud miilitsa (kõigol neil oii erinavatel eeggdel ka ametkondlike erivorme) -kõrval oli riigisiseses karitussüsteemiis väga tähtis koht riiliku julgeoleu apparaadil.Seegi kandis eri aegadel erinevaid nimesid,kuid peale välisluure oil selle suurejoonelises tegevualaks võitlemine nn sisevaenlasega.Eri oganite pädevuspiirude hägusus,meelevaldsus ja ettenahtamatus tegid nõukogude kriminaalõigusest terrorivahendi.Eelkõige käib see muidugi Stalini aegse õiguse kohta,mida oleks õigem nimetada riiklikult teostatud terrorirežiimiks.Nagu kõigil muudel elualdel,valitses ka nõukogude õiguses pärast Stalini surma kõiepeall mõningane segadus  ja peataolek,mia 1960.aastateks taandus,asenndudes varasema ajaga võrreldes mõneti rahulikuma ja vabama,mingil määral ka korrapärasema ja läbinähtavama olukoraga.Seda suhtelist kodurahu õiguses tähistas uus kodifitseerimislaine.Kõik liiduvabariigid said oma koodeksid,mis ei olnud Vene NFSV koodeksite tõlked.Samas olid need sisuliselt ikkagi tõlked -üleliidulisetest ,,Alustest'',mis vastuolu korral olid koodeksite suhtes ülimuslikud ja millest tuli lähtuda ka koodeksite tõlgendamisel.NSV Liidu ja liiduvabariikide kriminaalseadusandluse alused avaldati juba 1959.aastal,1962.aastal ilmusid tsiviilseadusandluse ja tsiviilkohtupidamise alused..Eest NSV kriminaalkoodeks ja kriminaalprotsessi koodeks võeii vastu 1961.aastal,tsiviilkoodeks ja tsiviilprotsessi koodeks 1964.,abielu-ja perekonnakoodeks 1969.,ja paranuduliku töö koodeks 1970 ja veekoodeks 1972.,maapõuekoodeks 1976.,metsakoodeks 1978.,elamukoodeks 1983.,administratiivõiguserikkumiste koodeks 1985.aastal.Neile tuleb lisada üleliidulised koodeksid,nagu näiteks NSVL kaubadusliku meresõidu koodeks (1968).Koodeksite paljusus nõukogude õiguses näitab,et seda mõistet kasutati traditsioonilisest euroopalikust tähendusest hoopis vabamalt,kodifitseeritud õiguse erilist staaatusust odavdades ning kodifikatsiooni kui modernse õigusajaloo ühte põhisaavutusse kätketud piire ja piiranguid ületades.Võreldes varem kehtinud nõukogude õigusega võib 1960.aastate uuendustes näha ka mõingast lähenemist euroopalikule õiguskäsitsusele.Näiteks ei sisaldanud tollased koodeksid enam ktiminaalõiguses analoogiakäsku.

Μου αρέσει!