Toas olid kaks ülbet hiirt. Krõbistasid- loopisin mänguasjadega. Jooksid- peksin harjaga. Jälgisin- hakkasid trallitama ja tantsu lööma kesk põrandat. Olid küll armsad aga nende koht on õues. Ma ei karda neid, ma lihtsalt ei seedi neid silma otsaski! Lemmik mul on, isehakkanuid pole ml vaja. Leidsin ühest poest hiirelõxu lõpux. Lapsed tahtsid, et ostan hiirtele hiirte juustu lõxu tarvis. Südame värisedes panin lõxu üles ja sain nad kätte. See oli väga õudne. Soovisin, et hiired enam kunagi ei tulex mu tuppa, kergem mõlemale poolele. Ikkagi tunnen end nüüd nagu killer ja mõrtsukas... :(

Μου αρέσει!