Alice.

Ma ei jaksa enam. Teda ei ole mitte kusagil. No kurat küll, on alles plika. Pidi ta üldse minema jooksma ja miks pean mina ennast nii süüdi tundma. Mina ei käskinud tal minna, ma ei teadnud, et temaga varem mingisugused kahtlased asjad juhtunud on. Miks kurat pean mina teda siit pimedast metsast otsima? Ma isegi ei tunne seda kohta. Kuradi pask! Kurat, kurat,kurat.. Kus ma üldse olen? Meri, lainete hääl. Õnneks ei saa ma väga eksinud olla. Nii, jõudsin välja. Väo, kuu on täna erakordselt suur. Ma lihtsalt loodan, et ma ei ole sattunud sellisesse olukorda, kus ma saan teada, et libahundid ja kogu see muu sellega kaasas käiv kammaijaa on olemas. No tõesti. Hmm.. Seal on see maja. Kuhu John ei tahtnud, et ma läheks. Oota, see.. See oli vist Angel. Kurat, jälle ma pean jooksma. "Angel, oota. Mina Alice siin. Palun oota." Ta vist ei kuule. Jõuan majani, aeglustan sammu. Kunagi ei või teada mis inimesed siin elavad või äkki lihtsalt maja peremehele ei istu kui võõrad tüdrukud tema maal ringi tatsavad. Piilun ümber nurga. Tühjus. Väga hea. Aken, paar sammu veel, ainult üks samm veel ja ma näen. Oi raisk, libe. Maailm kukub ümber ja miski raske tabab mu pead. Pimedus.

Avan silmad, tuba on valge. See ei ole ju minu tuba? Kus ma olen? Tõusen istuli, kuid vajun kohe tagasi selili. Meeletu valu mu peas ei saa ju ometi olla ettekujutatav. Uks avaneb ja sisse tuleb Angel. " Oledki üleval, ma mõtlesin, et sinuga võib midagi hullemat olla, aga näe Nathaniel siin ütles, et see on kõigest kerge peapõrutus." Vaatan mõlemat, Angel on oma parima välimuse juures, ei ole ühtegi jälge ei metsas lamamisest või alajahtumisest. Tema kõrval seisab umbes 20 aastane noormees. Temas ei ole mitte midagi erilist. Ainult need silmad ja kas te tahate öelda, et sellepärast ma otsisin Alice'it eile mitu tundi metsast? Fakk, no tõesti. Ajan end püsti ning kõnnin neist mööda, avatud uksest välja. "Alice, kuhu sa lähed? On sinuga ikka kõik korras. Kas ma tulen kaasa? Oota nüüd ometi, kuhu sa lähed," vuristab Angel mulle. "Kas sa tead kullake kuidas ma siia maja juurde jõudsin? Ma olin murest hulluks minemas, et vedeled kusagil metsas alajahtununa ning pead järgmise kuu aega haiglas veetma. Aga ei, sina veedad siin lõbusalt aega oma erakust sõbraga, keda kõik kardavad. Mul ei ole selliseks jamaks aega!" Angel vajub kössi ning ta jätab mu rahule. Ma tunnen end halvasti, aga mul ükskõik. Las nemad tunnevad ka, alati ei pea mina olema see kellel on süümepiinad. Eksole?

Ema.

"Tere Alice, kuidas eilne õhtu möödus," küsin temalt kui ta uksest sisse astub. "Keri perse," saan vastuseks. Selge, mitte just kõige paremini. Huvitav mis neil siis juhtus? Oleks kahju kui Alice ka sellele tüdrukule selja pöörab. Räägin temaga hiljem, kõige pealt pean külas käima. Nii, kuhu ma need võtmed panin. Käes, minek. Täna on lihtsalt vaimustavalt hea ilm. Kindlasti ajan täna Alice'i toast välja. Mm.. Angel, äkki ta tahab küüti. Peatun. "Hei, Angel, kas tahad külla sõita?" Ta noogutab ning istub autosse. Ootan juba seda rõõmsat jutuvada mis nüüd lahti peaks minema, aga ei midagi. Täielik vaikus. Järelikult siiski juhtus midagi hullu. "Angel räägi, mis teie vahel juhtus." "Kus te teate, et midagi juhtus. Kas Alice rääkis?" Mõtlen natuke mida öelda ning kõige parema vastusena tundub mitte valetada. "Ei, Alice ei räägi mulle kunagi midagi, aga ma saan aru kui midagi viga on. Ma olen ikkagi ta ema." Angel muutub kurvaks. " Me tegelikult ei läinud eile minu poole. Läksime järve äärde peole. Noh tegelikult meil polnud üldse plaanis juua, aga ma ei tea kust, äkki võttis Alice rummi välja ning mina kui tuntud alkohoolik siin külas ei suutnud vastu panna." See on küll üllatus, et selline tüdruk ja alkohoolik. " Mis siis juhtus?" "Igatahes, ma jõin natuke palju ning nägin ühte vana tuttavat eemal mööda minemas. Ütlesin Alice'ile, et käin korra ära, aga juttu jätkus ja läks kauem aega. Selle ajaga oli keegi mu kunagisest juhtumist rääkinud ning ta oli mind metsa otsima tulnud. Vähemalt nii ta ütles, ma ei ole kindel mis tegelikult juhtus. Igatahes ta jõudis mu sõbra majani ja noh kukkus märja pleki peal. Viisime ta sõbraga tuppa ning sõber ütles, et see pole midagi hullu. Hommikul kui ta ärkas tormas ta lihtsalt minema. Rohkemat ei juhtunud." Alice ei ole harjunud tundma süümepiinu ning tundub, et Angel oskab ta neid tundma panna. Mis ju tegelikult on hea? Temast võib lõpuks ikkagi normaalne inimene saada. Mitte selline nagu ta praegu on. Segaduses noor tüdruk, kes ei tea mida oma eluga peale hakata.

Alice.

Ma lihtsalt viskan Angeli oma peast välja ja loen. Mulle meeldib lugeda, see viib mõtted kõigest muust eemale ja sa oleksid kui keegi uus kusagil muus maailmas. Lihtsalt ideaalne. "Kääbik; Sinna ja tagasi" tänane valik on üks parimaid mu pisikeses raamatukogus. Kurat ma ei saa neid silmi endal kuidagi peast. On nüüd veel seda vaja, et ma selle eraku silmadesse ära armun? Koputus. Veel kord. "Nõid, mine ukse peale. See on nagunii keegi sinu käsilastest. Kas kuuled?" Raisk, siin majas ei osata enam ust ka avada. Kõike peab ise tegema. Avan selle tobeda ukse :" Mida sa tahad?" John vaatab otsivalt üle läve. "Mida sa tahad, kas sa ei kuule või? Eelmine kord tormad nagu segane minema ja nüüd tuled mu ukse taha mida tegema? Aaa.. Sa tahad raha tagasi. Ega mul sulle praegu anda ei ole. Ülejäänud raha võid tagasi saada küll." "Ei, ma ei tulnud selleks. Kas su ema on kodus?" Mida kuradit see kalkar mu emast tahab. "Ei, teda ei ole, aga meil on siin maja ümber paar põõsast kus all sa lesida saad. Noh, et kui mõtled ootama jääda." Löön ukse kinni ning keeran igaks juhuks lukku. Kunagi ei või teada. Loen edasi, enne panen kõrvaklapid pähe, et ma nende tolguste kolkimist kuulama ei peaks. Ja kus kohas on vana nõid, ta ei lähe kunagi nii minema, et ta seda mulle ette ei kanna. Kaotan lugedes ajataju ning mu tähelepanu tõmbab toa põrandal liikuv vari, vaatan aknast välja ning kargan püsti. Tunnen kuidas süda kolm korda kiiremini lööb. Võtan kõrvaklapid peast ning avan akna. Sisse astub Angel, näol kõige kurvem ilme mida inimene üldse võimalik tegema on. Kui ta oleks ingel, siis oleks just praegu see hetk millal taevas ahastusest nutaks. "Miks sa siin oled ja kuidas sa katusele said?" " Seal oli redel. Ma koputasin ka, aga kedagi ei tulnud. Kuna ma enne su emaga koos külla sõitsin, siis teadsin, et sa oled kodus. Mõtlesin vaatama tulla, et kas oled siin. Muide ma tahan sinu käest vabandust paluda, et niimoodi eile minema tormasin, ma ei uskunud, et sa võiksid mind otsima tulla. Veel vähem minu pärast muretseda. Mu vend on vahel lihtsalt meeletu tohman." Vaatan teda ma ei suuda talle mitte andestada. Ta on lihtsalt nii armas ja teeb mul sees soojaks. "See ülbe ingli moodi olevus oli su vend?" Angel punastab."Jah, ta ei ole võõrastega eriti seltsiv ja ta umbusaldab kõiki. Mis minu arust on täielik idiootsus. Mis teha, selline ta on. Ma räägin temaga, et ta sinult vabandust paluks. Ausõna, kui mina räägin siis ta teeb seda.." "Pole vaja," segan talle vahele. Ma ei taha tema venda enam kunagi näha. Ega ka seda seltskonda seal järve ääres..."..aga Nathanieli uuesti nägemisest küll ära ei ütleks." Kas ma ütlesin seda kõvasti??? "Mida sa ütlesid? Mis Nathaniel, mis temaga on," küsib Angel minult. Kurat!!!!