Ma ei jaksa enam, seda on minu jaoks liiga palju. Oleks ma teadnud, et John kaob, oleksin ma kohe alguses tagajärgedele mõelnud. Olen viimase aasta jooksul kolinud 15 korda ja seda ainult selleks, et ma loodan alustada uues kohas algusest. Kahjuks Alice mulle seda ei võimalda. Ta arvab, et kogu meie närune elu on minu süü, ometigi ta ei mõista, et ma raban meeletult tööd teha, kõik selleks, et tema end hästi tunneks. Selleks, et tal oleks toit laual ja riided seljas. Kui mul palutaks teda iseloomustada, siis ennast tagasi hoidmata ütleks ma:" Ta ei ole tüdruk, või noh ta näeb välja nagu tüdruk, aga tema sees peitub koletis." Ja seda ütlen mina, tema enda ema. Vähemalt võin ma täiesti kindlalt öelda, et mina pole teda selliseks kasvatanud. Ma ei tea kuhu kadus see armas uudishimulik sinisilmne tüdrukutirts.

On möödunud kaks päeva ja oleme just praegu meie uue elukoha poole teel. Loodan, et see jääb viimaseks kohaks, loodan, et hakkan end lõpuks ometi seal koduselt tundma. Arvestasin seda maja ostes sellega, et mu "armas tütreke" Alice muutub igas uues linnas aina hullemaks. Otsustasin, et kuna mina saan tööd teha kodunt, siis kolime me maale. Alice seda veel ei tea ja ma loodan, et ta ei saa sellest aru ennem kui oleme hoovi sisse sõitnud. Tegelikult asub maja väga ilusa koha peal, mere ääres. Ümber rahulik küla, selline koht oleks iga noore tüdruku unistus, aga mitte Alice'i. Kahjuks, peab ta sellega rahule jääma, sest ma ei kavatse enam elada nii nagu talle meeldib.

"Ema, kaua veel ja miks me sõidame kusagil tobedatel tolmustel kõrvalteedel? Kas su viimnegi ajunatuke on kadunud ja sa lihtsalt hoiad liitri bensiini selle asemel kokku, et normaalsetel teedel sõita," vingub Alice mu kõrval. Ma ei kavatsegi talle vastata. Ma ei kannata sellist käitumist. Lõpuks ometi näen meie maja kauguses kuju võtvat ning naeratan. Alice jälgib mind rahulolematult. Olen kindel, et mingi kujutluspilt meie uuest kodust hakkab ka talle silme ette kerkima ning ootan reaktsiooni, mida ei olegi vaja nii kaua oodata. "Ema, miks oli selle postkasti peal meie perekonna nimi?" Ma ei vasta, pidurdan ning suretan auto välja. Hetk hiljem olen juba väljas ning hingan sisse mõnusat värsket õhku. Pööran tagasi auto poole ning lausun poolkarjudes: " Teretulemast meie uude koju kallis. Sinu tuba asub teisel korrusel vaatega merele ja, et sa rahul oleksid" Alice'i silmadest purskab tuld. Hetk hiljem asub sinna asemele hirm ja siis trots. Ta astub samuti autost välja ning vaatab ringi. "Ema, me sõitsime ennem kui siia jõudsime mingisugusest külast läbi eksole," küsib ta? Noogutan. "Selge, kas sa viskad mu ise sinna ära või lähen jala? Igatahes ma kujutan ette, et mingigi buss veel tagasi linna poole läheb," ütleb ta peaaegu karjudes. Naeratan ning raputan eitavalt pead. Ta alistub, kuid olen kindel, et hommikul pean teda peagi küla pealt otsima minema, sest otsustavus ta silmades ütleb, et ta ei kavatse siia kauaks jääda. Peagi oleme asjad tuppa viinud ning ka kolimisauto on töö lõpetanud. Lasen enda voodisse kukkuda ning uinun peaaegu koheselt.