Järjekordne hommik. Kui nüüd natuke mõelda, siis see esimene päev siin ilusas paigas ei möödunudki nii hullult kui ootasin. Ma küll peaaegu ei näinud Alice'it, kuid ta on kuidagi teine. Võib-olla see koht mõjub talle hästi, sest mulle ju mõjub. Ma pole ammu nii hästi välja maganud. Ma pole end ammu nii hästi tundnud, ainult üks imelik asi. Kas midagi jälle põleb? Ei, Alice, ma loodan, et sa ei tee oma tükke jälle. Hüppan püsti ning avan ukse. Suitsu nagu kusagilt ei tule, kuid suitsu hais on tappev. Alice'i toa ust avades näen, et teda ei ole. Aken on lahti ja just sealt see suitsu hais tulebki. Kõnnin vaikselt sinna, ma nii-nii loodan, et ta pole selle maja katust põlema pannud. Vaatan välja, tardun. "Alice, mis ajast sa suitsetad," küsin ma temalt, ta ehmatab ning manab näole taas rahuliku ilme. " Mis ajast see Sind huvitab, kallis "emme"," vastab ta mulle oma tavalise tooniga. Ronin samuti katusele ning istun ta kõrvale maha. Vaade siit on lihtsalt lummav. Võtan pakist suitsu ning süütan. Alice vaatab mind üllatunud ilmel. "Ma ei teadnud, et sa suitsetad," ütleb ta varsti. "Ma ei suitsetagi," vastan ning siis istume vaikuses. Mis siis, et ma teen enda 15 aastase tütrega koos maja katusel suitsu. Ma tean, et see pole õige, aga võib-olla jääb see viimaseks ilusaks hetkeks mida ma saan temaga koos jagada. See on kõik mida üks ema soovida võib ja sellise tütre puhul tuleb kasutusele võtta just need kõige karmimad meetmed.

"Kas sulle meeldib siin," küsin natukese aja pärast? Tegelikult ma ei taha seda vastust. Ma ei taha, et ta kõik ilusa rikuks. Minu üllatuseks vastab ta:" Võib-olla." Ma ei suuda hoida tagasi naeratust, mis lausa sekundiga kogu mu näo vallutab. Alice vaatab mind, tunnen, et muutun tema pilgu all aina väiksemaks ning ka mu naeratus kaob. "Aga nagu sind see huvitaks, eksole. Kuu aja pärast oleme siit ka läinud. Võib-olla veel nõmedamasse kohta. Tead, mul pole sulle lihtsalt mitte midagi öelda. Sa oled vana nõid. Ma ei imesta miks isa meie juurest minema läks," karjub ta mulle järsku. "Sa ei tea oma isast mitte midagi, ega ka minu ja tema vahelistest suhetest," ütlen talle vihaselt. Ta põrnitseb mind, tõuseb püsti ja endast täiesti välja minnes karjub:" Jah, muidugi ma ei tea, sest sa ei räägi temast kunagi. Ma isegi ei tea milline ta välja näeb. Kuidas sa ometi aru ei saa, vana nõid. Ma ei saa kunagi tagasi neid 15 aastat millal olen pidanud ilma temata elama ja see on sinu süü. Absoluutselt kõik on sinu süü." Hetk hiljem kaob ta aknast sisse ning lööb akna kinni, mitte ainult ei löö seda kinni vaid keerab selle ka lukku.

Kuumad ja soolased pisarad voolavad mööda mu nägu alla. "Ka mina igatsen teda," ütlen ma endamisi. Ka mina igatsen taga neid aastaid mida pole olnud. Tihti, kui tihti mõtlen ma sellele milline oleks võinud meie elu olla kolmekesi koos. Nutan selle kõik enda seest välja ning muutun tagasi kiviks. Kiviks Alice'i ees, ta ei tohi teada kui nõrk ma olen, sest siis on tema võitnud. Ta saab siis mida on üritanud korda saata aastaid. Ma ei anna alla. Kuidas on võimalik, et ühest ilusast hetkest võib kõik muutuda katastroofiks, pealegi olen ma ikka veel katusel kinni ning olen kindel, et Alice ei kavatsegi mind tagasi majja lasta. Eile vist nägin teisel pool maja redelit. Kuidas ometi ma sinna pääsen?

Ta on idioot, paras talle. Paras, las kukub katuselt alla. Mulle ei ole teda vaja. Ma tahan suitsu. John, Johnnil on kindlasti suitsu. Kus kuradi kohas see põõsas oli. Ei, mitte siin. Seal, seal see ongi. Johni ei ole, on kiri ja suitsupakk. Seegi asi. Tuleb välja, et lõppude lõpuks see John on ikkagi napakas. Milline normaalne inimene jätab kirju suitsupakkidega kusagile põõsa alla. Mitte ükski. Mida ta siis kirjutas?

Mind ei huvita, lollakas. Rebin selle tobeda kirja puruks ja viskan põõsa alla. "Kas siin maailmas üldse on normaalseid inimesi? Kedagi, kes ei ole napakad? Täiesti sõgedad, segi," karjun ma taeva poole. Vastust, mida ootan ei tule ja kui lootus lõplikult kadunud on, pööran ma ringi, et tagasi kodu poole kõndida, kuid ennem saan ma vastuse :"Mina olen," ütleb kõige säravama naeratusega tüdruk keda ma eales näinud olen. Mu suu vajub lahti. Ta peab olema ingel, sest ma pole varem nii ilusat tüdrukut kohanud. Isegi mitte piltidelt, ega telekast. "Tere, minu nimi on Angel," ütleb tüdruk rõõmsalt. Ma purskan naerma, no te teete ometi nalja, eksole?