# Tagasi Metsa, Edasi Tähtede Poole # 4

01.03.2012

26, Tallinn, Εστονία

3. PEATÜKK MA ARMASTAN SIND !

Sellest on möödas kolm päeva ja ta on ikka koomas. Ilma temata on sees suur tühjus.. Ma kõmbin iga päev mööda metsa ringi, päeval istun mitmeid tunde tema juures ja öösel ulgun metsas.

Selliseks kujunes mu elu kolme päevaga ma olen lootuse täiesti kaotanud. Hetkel istun järjekordselt Brandoni juures, hoian ta käest kinni ja vaatan teda.

''Need magamata ööd ei aita tal sellest välja tulla ju'' ütles Mike, kes ukse juures seisis ja mind pikemat aega jälgis

''No kurat kül me ei saagi kuidagi aidata, me lihtsalt istume käed ruppes ja vaatame pealt.. Tänu sellele sai üks meist surma !'' sisistasin läbi hammaste ning poiss lahkus pilk maha löödud.

''Ma tean, et keegi meist ei tahtnud Amberi surma ja kõik tahaks kuidagi Brandonit aidata aga see pole kahjuks võimalik. Meil kõigil on närvid ära söödud eriti minul. Ma imestan, kuidas Caroly nii rahulik püsib.

Täna õhtul on Brandoni ja Caroly vanemad tagasi. Me lootsime, et Brandon tuleb enne nende tulekut sellest välja ning ei öelnud neile midagi ...

Peagi oli Mike ja Nick koju läinud ja Miriam ja Jack olid just saabunud. Kõndisin vaikselt alla.

''Tere kallike'' kallistas Miriam Carolyt

''Miks siuksed näod ?'' küsis ta meie ilmeid märgates

''Brandon on koomas'' ütles Caroly emotsoonideta

''KURAT VÕTTAKS KUIDAS SA SAAD NII RAHULIK OLLA ? MA EI TALU SEDA ENAM !'' karjusin tüdruku peale ning tormasin välja.

Kummaline aga ma pole ammu enda kodu külastanud, ema teab et olen külas neil ja tulen peagi. Nüüd oligi vist see hetk koju minna kuigi mu tuju polnud just selleks mõeldud.

Kodus olles ema päris nii palju ja ma üritasin õnneliku nägu teha ja tema küsimustele vastata. Peagi sai ema aru, et mul on midagi viga

''Mis juhtunud on ?'' küsis ta murelikult

''Eee, ma läksin Brandoniga tülli ... Ei midagi hullu !'' ütlesin emale ning läksin oma tuppa.

Lõpuks ometi sain Caroly riided seljast .. Võtsin oma tudukad ja läksin pesema. Nii mõnus kuid samas harjumatu oli kodus olla. Heitsin voodisse, und ei tulnud kusagilt..

Istusin akna lauale ja vaatasin tähti.. Ma ei suuda temast nii kaugel olla aga ma ei saa ka vaadata Caroly ükskõikset käitumist .. Mu sees valitseb suur tühjus..

Järjekordne magamatta öö !

Hommikul tegin end korda ja läksin alla sööma. Ega ma õieti midagi ei söönud, ainult näksisin. Hiljem otsustasin minna Brandonit vaatama ja samas saan ka jalgu sirutada.

Ukse peale tuli Caroly

''Tsau, kas on muutusi ?'' küsisin sisse astudes

''Kui mitte arvestada seda, et mu ema läheb iga päevaga aina segasemaks siis mitte'' torises tüdruk

''Võib minna teda vaatama ?'' küsisin tüdrukult

''Enne seda on mul sulle üks jutt'' ütles Caroly muutudes tõsiseks

''Lähema sinu tuppa'' ütlesin tüdrukule ja nii me ka tegime

Istusin voodile oodates mida tal mulle öelda on

''Nagu sa tead on meie klann ilma alfata...'' alustas tüdruk ning ma noogutasin vaid

''Me otsustasime, et seni kuni Brandon on koomas asendad sina teda !'' ütles ta selle välja

''Mina ? Nali oli onju ?'' ei suutnud ma seda uskuda

tüdruk raputas pead

''Ega sa ei saa enam sellest keelduda ka'' ütles ta ning lahkus

Läksin siis Brandoni juurde, ta lamas ikka nii nagu alati ta polnud ennast vahepeal liigutanud, seda oli nii valus vaadata.. Selline tunne nagu ta ei tuleks sellest kunagi välja aga ma ei kaota lootust !!

Istusin ta kõrvale võttes ta käest kinni nagu alati

''Palun aita mind .. Ma ei oska Alfa olla ... Ma olen oma pead hunt ju !! '' ohkasin raskelt

''Ma luban sulle, et ma juhin seda karja õieti ! Ja teine asi mida ma luban on see, et kui sa sellest välja tuled panen ma sind endasse armuma, nii nagu see ka olema peaks !'' ütlesin ning tegin õrna musi poisile otsa ette.

Ma hakkasin juba lahkuma, kui ta haaras mu käest õrnalt

''BRANDON !'' kiljatasin õnnest ning kukusin teda kallistama, selle peale olid ka teised kohal

Peagi olime kõik seal istunud tema juures kaks tundi

''Lapse ma arvan, et see mees peab nüüd puhkama !'' hakkas Miriam meid ära ajama

''Ma tahan, et Alice siia jääks !'' nõudis Brandon ja ta ema ei saanud vastu hakkata

''Ma kuulsin kõike, esimesest päevast saadik !'' ütles poiss lakke vaadates

''Ma arvan, et sa oleks olnud hea karja juht !'' ütles poiss

Selle teadmise pärast, et ta kuulis kõike hakkasin ma punastama

''Aitääh, et olid olemas !'' ütles ta peale pikka vaikust

''Selle jaoks me üksteisel olemas olemegi !'' naeratasin õrnalt

''Head Ööd !'' ütlesin ning tõusin püsti

''Sa ei jäägi siia nagu tavaliselt ? Ma ei saagi head ööd musi nagu alati ?'' küsis poiss kutsika silmi tehes ning ma hakkasin naerma

''Nii hea on jälle su naeru kuulda'' ütles ta naeratades

''Kuidas Amberil, Mikel ja Nickil läheb ?'' küsis poiss kui olin istunud

''Amber ... Amber sai surma'' ütlesin vaikselt

''Kurat kül'' vandus poiss

''Puhka nüüd !'' ütlesin poisile

''Tule kaissu siis !'' ütles poiss ning paljastas oma lumivalged hambad

Pugesin ta kõrvale tekki alla ja me lihtsalt vaatasime üksteisele otsa, siis ta pani käe ümber mind ning sulges silmad.

Ma olin nii õnnelik, ma tunnen esimest korda tema soojust ning tema käsi enda ümber .. Mul oli selline tunne nagu ma oleks äsja armunud pubekas...

Möödas on kaks nädalat ning Brandon on hästi paranenud ning meid pole mingid elukad ka tüütanud.. Caroly on ainuke kes on omadega jamades...

Ta leidis selle õige ja see õige on uus kutt linnas.. Muutunud suhteliselt populaarseks ning on ülbe ja Carolyst ei huvitu.. Carolyl pole ainsatki võimalust talle läheneda..

Brandon eirab mind, ta nagu ... Appi ! ma ei oska seda isegi seletada.. Ta nagu jookseks tõe eest ! Kui talle helistan või õhtul netis üritan suhelda siis ta ütleb, et pole aega või, et on tegemist ..

Ma tegin end korda ja otsustasin Brandoni juurde minna .. Kaua ta mind ikka ignoreerida saab ? Ei usu, et kaua .. Lähen pärin lihtsalt aru ja ongi kõik .. Võib olla on tal tõesti tegemist ja ma olen liiga paranoiline ? Või talle meeldib keegi teine ? on see üldse võimalik ?

Küsimusi oli nii palju ja enne ma ei saa neile vastuseid kui olen Brandoniga rääkinud ja nii ma siis olingi nende ukse taga ja ukse peale tuli Miriam vastu

''Mis sa kopputad koguaeg ? Astu lihtsalt sisse'' ütles ta naeratades ning ma tänasin teda

Jooksin üles Brandoni juurde ning sealt toast ma ta ka leidsin..

''Ja see ongi see millega päevad läbi hõivatud oled ?'' küsisin temalt

''Eeee, jah ?'' vastas ta

''Kuule, ütle mulle mis sul viga on ? miks sa mind ignoreerid ?''küsisin talt otse

''Vahet pole !'' ütles poiss, ehk siis üles tunnistus ignomise suhtes

''Kuule , kas me pole siis üks tiim ? räägi mis sulle muret teeb ?'' küsisin poisilt

''Mulle teeb muret see, et kõik on nnii valesti läinud ... see ei peaks nii oolema .. mis me olemegi määratud olema lihtsalt üks tiim ei midagi enamat ?'' rääkis ta

''Kuhu sa sihid ?'' küsisin poisilt

Poiss tõusis järsult püsti tuli minu juurde ning võttis minust kinni

''Sihin sinna, et ... Ma armastan sind !'' ütles poiss ning suudles mind

Poiss võttis oma seljatagant punase roosi

''Kas sa tahaksid olla igavesti minu .. minu tüdruk ?'' küsis ta kutsika silmi tehes

''Jah ... Ma tahan '' vastasin ning me suudlesime uuesti

Poiss tiris mu endaga kaasa, metsa .. Lille aasale..

Seal olid ainult lilled ja meie nende seas ..

''Nii armas ...'' ütlesin ma ringi vaadates

''Täpselt nagu sina !'' ütles poiss

Brandon jalutas minust eemale ning vaatas mind kavala näoga

''MA ARMASTAN SIND !'' karjus ta üle metsa ..