’’Matt’’ kilkasin rõõmust kui ta vaatas mind oma ilusate silmadega ’’Kallis sa oled siin’’ sosistas ta vaikselt ja ta näole ilmus õrn naeratus, ta paistis nii jõuetu olevat. Arstide sõnul on ta elu veel siiani ohus. ’’Ma olen siin, ma ei lähe enne kui sul parem pole !’’ sositasin poisile kõrva ja tegin õrna musi ta põsele, see musi tuletas mulle meelde minu ja Davidi suudlust.

Peagi süstiti Matthewile rahusteis , sest ta pidi puhkama. Ma istusin vaikselt diivanil ja jälgisin poissi. Kas need jamad saavad üks kord ka läbi ? küsisin endalt, vastus oli ma arvan eitav. Peagi astus Chrtis uksest sisse ’’Kuidas tal on ?’’ küsis poiss ’’Parem kui enne aga mitte palju’’ vastasin talle ning ta vaid noogutas.

’’Pea meeles seda, et temaga saab kõik korda’’ sositas ta ning kallistas mind, pisar voolas üle mu põse ja siis teine.. siis kolmas ’’Ma tean seda’’ sosistasin vastu. Tegelikult polnud ma selles ju nii kindel. Peagi astus sisse David. ’’Ma tõin teile kohvi’’ ütles ta kolme topsikut käes hoides, üks mulle, üks Chrisile ja üks temale.

Väljusime palatist ja istusin ukse taha toolidele. Meie vahel oli pingeline vaikus ja Chris otsustas minna alla, et midagi söödavat vaadata kohvikust. Nii me siis istusime Davidiga ukse taga ja rüüpasime kuuma ja auravat kohvi.

’’Sa armastad teda vist tõesti päris palju’’ avast David oma suu, ma raputasin pead ’’Lahus oleks on osa tundeid kustutanud, nüüd valdab mind ainult hoolivus ja suur igatsus’’ seletasin poisile. ’’Nii, et mõnel tüübil on isegi lootust su süda võita’’ ütles ta naeratades, selle peale kehitasin ma vaid õlgu.

’’Ega mul ka ei ole enam oma tüdruku vastu tundeid .. Aeg on lihtsalt eluga edasi liikuda, see mis on minevik jääb minevikuks’’ ütles ta oma topsikut vaadates. Peagi oli Chris tagasi. ’’Lähme hotelli puhkama?’’ küsis poiss ning me olime nõus.

Me saime endale ühe hotellitoa, kus oli kaks magamis tuba ja üks vannituba. Mul oli valida kellega ma ühes voodis magan, ma ei tea miks aga ma valisin Davidi, võib olla selle pärast, et David on mulle kui sõber aga Chris on vend ja ma ei tahaks väga venna kõrval magada.

Aeg oli hiline ning me otsustasime magama minna.

//ÖÖ//

Ärkasin palavuse pärast üles, ma hakkasin istukile tõusma aga miski peatas mu, David hoidis mult ümbert kinni, see oli armas. Või noh ta magas nagu väike lapseke. Ma heidsin tagasi pikali, ma lubasin endal talle lähemale pugeda. Ma võtsin talt ümbert kinni ja uinusin pea ta rinnal.

// HOMMIK//

Hommikul ärkasin üles, pea Davidi rinnal siiani. Ta käed olid ikka minu ümber ainult lõdvemalt kui öösel. Toetasin kättele ja vaatasin Davidi poole, ta silmad olid lahti, ta ei maganud. ’’Hommikust’’ ütlesin vaikselt ’’Sullegi kiisu’’ ütles ta püsti tõustes. Peaks mainima, et ta keha oli päris ilus.

Terve see aeg kui ta riidesse pani ei pööranud ma talt oma pilku. David pööras ümber ja märkas, et ma teda jälgin.. Ta hakkas naerma ’’Kui sa mu vaatamist ei lõppeta ütlen su vennale, et ta väike õde on pervert’’ ütles ta naljatades ’’Mine muffi’’ ütlesin ning viskasin teda valge sulepadjaga, ta viskas selle tagasi voodisse.

’’Pane riidesse ja siis lähema sööma’’ ütles poiss ja läks mu venna toa poole. Ma panin kiirelt ennast riidesse. Ja läksin väiksesse elutuppa. Istusin tugitooli ja ootasin poisse. Neid eit tulnud pikka aeg ja ma otsustasin vaatama minna, Chrisi toa uks oli praokil

’’Saad sa aru, ma ärkasin hommikul üles ja ta oli mul kaisus’’ seletas David, jutt käis minust nähtavasti

’’Urrr.. Aga ütle päriset kas sulle meeldib mu õde ?’’ küsis Chris

’’Mul ei ole sinu ees kunagi saladusi olnud.. Tegelikult meeldib ta mulle sittaks’’ tunnistas poiss üles

’’Miks sa talle seda ei ütle ?’’ küsis Chris

’’Praegu pole õige aeg’’ ütles David

’’Seda kül.. Aga liigume nüüd’’ ütles Chris..

Ma jooksin vaikselt tagasi ja istusin tugi ttooli. Ma ei tea mida sellest arvata, et ma Davidile meeldin .. Ma ei tea ise ka ju kast ta mulle üldse meeldib. ’’Lõpuks ometi’’ ütlesin kui poisid mu ette ilmusid. Me läksime alla restorani sööma.

Me sõime naersime ja lollitasime. Peagi helises mu telefon, see oli Emma

’’Madisoni nutiliin kuuleb’’ ütlesin naljatades

’’Madison mul pole nalja tuju’’ ütles tüdruk, ta hääl oli ära nutetud

’’Mis juhtus ?’’ küsisin ehmunult

’’Matt .. Arstid ei avastanud sisemisi vigastusi õige aegselt ja .. ta suri täna öösel, kella kahe paiku’’ ütles tüdruk

Mul kukkus telefon käest.. Chris ja David vaatavad mulle jumilt otsa . Pisar langes mu põsele . peale seda ühte tuli veel kolmas ja neljas kuni see läks üle voolamisele . Asetasin käed näole ning minus seest kostusid nuuksed . " Mis on Madison ? " Küsis Chris hüsteeritsedes . " Matt ... Matt on .. su .. su ..surnud ! " Sosistan ma nuuksudes .

Tõusin püsti ning jooksin restoranist otse välja peatades takso , istudes sisse ja minema sõites . Suundusin haiglasse , kuhu ma jõudsin pea 10 minutiga . Jooksin koheselt peauksest sisse ning silmasin Emmat palati ukse taga nutmas . Jooksin sinna . " See ei saa tõsi olla ! Se ei saa ! Ta ei saa mulle nii teha ! Ta ei saa !! " Ütlen emmat kallistades ning talle nuttes otsa vaadates .

" Mul on nii kahju Madison .. " Ütleb ta nutma puhkedes . " Eiiiih !!!!! " Rööögin ma . Emmat kallistades ning me koos langesime nuttes põlvili põrandale . Üksteise najal püsti tõustes läks mul silme eest mustaks .

* Emma vaatenurk *

Madison sõna otseses mõttes kukkus minu kätevahel kokku . Kiljatus pääses mu huultelt valla ning ma hakkasin hüsteeriliselt karjuma " ARSTIIII !! ARSTIIII !! " Ning õde jooksiski juba meie poole . Kõrvalt palatist tuli ka meesarst välja , kes kohe ta sülle võttis ja vabasse palatisse toimetas .

" Kas kõik on korras ? " küsin ma hüsteeritsedes peale 10-ne minutilist ootamist . " Kõigest minestus . " Ütleb arst ja lahkub palatist . Madison ärkas . " Mis juhtus ? " Küsib ta , "Sa minestasid . " Vastan

’’Kas .. Kas Matt on surnud ?’’ küsisin, et kindel olla, selles mida ma mäletan, tüdruk vaatas mulle kurvalt otsa ja noogutas. SEE EI OLNUDKI UNI ! Ning ma puhkesin uuesti nutma. Ma ei taha, et ta surnud oleks, ma vajan teda !

Peagu suudeti mind maha rahustada ja Chris käskis Davidil mind hotelli tuppa saata. ’’Kõik korras ?’’ küsis poiss kui oli voodile istunud , ma vaatasin teda imelikult ’’Kurat võttaks midagi ei ole korras ! Ma jäin just ilma omale kõige kallimast inimesest.. Kas tõesti paistab, et kõik korras ? ’’ röökisin poisi peale.

’’Vabandust’’ ütles ta ning lahkus kurvalt toast. Ma istusin akna lauale ja vaatasin välja. Peas käis tohat mõtet läbi. Kui enne ma oleks olnud nõus Davidiga midagi alustama, sest ma ju siiski tundsin ta vastu midagi siis nüüd mitte. Mu süda kuulus ainult Mattile !

Pisarad voolasid mööda mu põski. Ma olin täiesti tuim, mul oli nii ükskõik kõigest ja kõigist. Mul oli selline tunne, et elu on läbi.. Et ma ei saa elada enam.

See kõik tegi nii kuradima palju haiget. Keegi ei saa minust aru ! Ja see oligi nii. Peagi kõlas koputus, see oli Chris ’’Tohib ?’’ küsis ta, ta silmad olid kurvad ja kurnatud, tal oli valus mind vaadata. Ma noogutasin vaikselt.

Chris istus voodile ’’Mm, ma tahtsin seda öelda, et me sõidame järgmine nädala teisipäev ära. Et nagu esmaspäeval on Matthewi matused’’ seletas poiss, ta pilk oli pööratud kätele, ta mängis oma sõrmedega.

’’Ja see on kõik ?’’ küsisin vaikselt ’’Emm Proua Colins, Matthewi ema tahab, et saa teeksid ära saatmis juttu või mai tea kuidas seda nimetatakse ’’seletas poiss ’’Mm, miks just mina ?’’ küsisin poisilt ’’Sest Proua Colins arvas, et sa hoolisid sellest poisist kõige rohkem ja sina olid see inimene kes temast aru sai’’ seletas Chris , ma vaikisin. Mul ei olnud enam midagi öelda.

*Esmaspäev*

Vaatasin ennast peeglisse, tumedalt meigitud ning mustas kleidis tüdruk vaatas mulle vastu. ’’Oled valmis ?’’ küsis ukse peale tulnud David. Noogutasin ’’kohe tulen’’ ütlesin ning poiss lahkus. David ja Chris üritavad mind aidata, ma valetaksin kui ütleksin, et mul pole abi vaja aga samas, kuidas nad mind aidata saavad ?

Ma liikusin alla. Mul oli siiani täiesti tuim nägu peas. Millal ma jälle naerda saan ? Mitte kunagi ? Terve tee matustele olin omas maailmas nagu ka kõik eelnevad päevad.

Ma vaatasin seda lahtist kirstu, pisarad tekkisid jälle silmadesse aga ma üritasin võidelda nendega ja nad minema ajada. Siis tuli minu kord, ma lugesin teksti väikselt paberilt maha:

Matthew Colins ehk siis lühidalt Matt, oli armas ja suue südamega inimene. Tal oli palju tuttavaid aga vähe sõpru, ta ei kurtnud nende üle kunagi. Ta jagas alati oma muresid minu või mõne sõbraga. Koos leidsime alati lahenduse. Täpselt sama oli sellega, et ta alati kuulas teiste muresid ja aitas. Nii nagu ütlesin oli ta suurepärane inimene ja heaa süüdamega. Ta jätab igaveseks jälje meie südametesse ja me jääme alati teda mäletama elurõõmsa ja suure poisina. Igal ühel meist on mälestusi temaga nii häid kui halbu. Mäletan veel seda kui ma koolis teda nägin esimest korda, me põrkasime kokku. Ma sõimasin ta näo täis ja pärast tagant järgi vaadates nägin seda ilusat poissi. Ma jälgisin teda terve aasta, vahepeal hakkasime paremini suhtlema ja siis see juhtus, see oli meie imelised 6 kuud ehk pool aastat. Matthew Colins oli, on ja jääb meie südamesse !

Viimase lause juures tulid mul pisarad silma, see on tõsi. Ma armastan teda nii kohutavalt palju ja tema lihtsalt otsustas minna. Kõige valusam oli vaadata kuidas teda maeti. Ma ei arvanud, et meie teed niimoodi lahku lähevad, et oma elus näen teda viimast korda. Kinniste silmade ja elutuna kirstus lamamas.

Autosse istudes ma uinusin...

Μου αρέσει! 40