'Unusta ära'' ütlesin poisile peale pikka vaikust ''Palun sind .. Palun räägi'' palus ta mind ikka edasi .. ohkasin ''Mu ema on joodik, ta joob koguaeg, see on nii haruldane kui ta ei joo, mu ema ei oska mind armastada, ta oskab mu elu ainult metsa keerata'' seletasin poisile.

Pisarad voolasid järjest kiiremini mööda mu põski alla. Poiss tuli mulle lähemale ja kükitas mu ette, pühkis õrnalt oma käega põsel olevad pisarad ''Ma luban sulle, et enam ta sind ei puudu''

Ma naeratasin talle õnralt ''Aga nüüd jätame kurvad asjad sinna paika ja lähme välja. Ma tutvustan sulle ümbrust'' ütles poiss ja tõusis püsti ''Olgu aga ma teen end korda'' ütlesin peale väikest mõtlemist ja naeratasin.

Ma ei tea miks aga ta suudab mind naeratama panna, ta on parim venna. Mu mõtted panid mu naeratama. Ma üritasin võimalikult kiiresti ennast korda teha. Natukese aja pärast lippasin alla.

Ema ja Richard olid ninapidi diivanil koos, veini klaasid käes ja vaatasid telekat. ''Ema kas sa kunagi selle lõpetad ka ?'' küsisin naiselt, kui too oli minu poole vaadanud. ''See on kõigest mu teine klaas'' ütles ta süütult.

''Ja siis tuleb järgminr ja järgmine .. Ah te mis tahad'' ütlesin ükskõikselt ja siis tuli Chris ka alla. ''Lähme ?'' küsis ta ning ma noogutasin ''Lapsed kuhu te lähete ?'' küsisRichard ''Saame Mike, Viloleta , Samantha ja Davidiga kokku'' vastas Chris.

''Kuidas teil Samanthaga läheb ?'' küsis mees, Chrisi nägu lõi kohe naerule ''Hästi'' vastas ta lühidalt ja siis me hakkasime minema. ''Nii, et sul on tüdruk ?'' küsisin poisilt ning ta noogutas ''Kui vana sa üldse oled ?'' küsisin talt ''17, nädala pärast saan 18'' vastas poiss.

''Ega sa ei lahku sealt majast nii pea ? Sa ei tohi mind üksi jätta !'' ütlesin kuravlt ''Loomulikult ma ei jätta sind '' vastas ta rõõmsalt ja kallistas mind.

Peagi olime jõudnud randa, kus kostus mõne inimese naeru ja tüdruku kisa. Üks brünett tüdruk pööras ennast meie poole, ta kisa oli suurem kui enne ja ta jooksis meie poole ja siis ta hüppas Chrisile sülle.

Ma mäletan neid aegu, kui ma jooksin sell samal viisil Matthewi pikali, mälestused olid valustad ja tekitasid taas pisaradi, ma hoidsin neid tagasi. ''See on mu väike õde Madison'' tutvustas Chris mind teistele.

Ma võtsin oma viimase aru kokku ''Sa oled Samantha ?'' küsisin tüdrukult, kes Chrisilt ümbert kinni hoidis ning ta noogutas ''Sa oled Violeta ?'' pöördusin blondi tüdruku poole nng ta noogutas ''Sa oled David ?'' küsisin musta päiselt poisilt.

Poiss jälgis merd ja ei reageerinud mu küsmusele ''Jahh , see on David'' vastas Violeta tema eest ''Davidil on raskusi, ta tüdruk kellega ta oli pikalt koos olnud kolis siit kaugele'' seletas Chris. Ma tean mis tunne see on.

''Chris .. Sa oled kül mu parim sõber ja kõike onjuu .. Aga mulle ei meeldi su õe siin olek'' ütles David oma madalal kuid samas ka kajaval häälel. Või ainult minu kõrvus kajas see hääl, see oli siuke helisev hääl.

Ta sõnad riivasid mu tundeid ja ma jooksin kuhugi, tundmatusse .. Peatusin hingeldades kuskil kivi juures, pisarad hakkasid voolama. Ma istusin kivile ja tõmbasin põlved tugevalt keha ligi.

Mida ma talle teinud olen ? Ma ei aja kedagi enda juurest minema juu, ma tean kui valus on oma kõige kallimast inimesed ilma jääda. Ma tean mis tunne see on !

Vaatasin lainetavad merd, see tuletas minu kodu merd meelde, mul tuli meelde Matti pilk kui ma talle oma lahkumisest teatasin, ta pilk oli kurbust ja viha täis. Ma ei andesta oma emale seda kunagi.

''Madison siin sa oled'' oli kuulda mu selja taga tüdruku häält, see oli Samantha ''Chris muretseb su pärast '' teatas ta mu kõrvale istudes. ''Vähemalt keegi .. vähemalt keegi hoolib'' ütlesin vaikselt ''Madison oled sa nutnud ?'' küsis tüdruk.

Ma ei vastanud talle midagi ''Mis sul mureks ?'' küsis ta hoolivalt ''Ma tean mis tunded Davidit valitsevad .. Ma mäletan seda kuidas ma oma kolm parimat sõbrannat ja omale kõike kallima inimese maha pidin jätma .. Matthew...'' rääkisin vaikselt

''Matti pilk oli kurbust ja viha täis'' rääkisin edasi. ''Tule, lähme tagasi teiste juurde'' ütles tüdruk kui me olime pikalt vaikinud. Me jalutasime vaikides teiste juurde tagasi.

Chris kallistas mind ''Jumal tänatud, et ta su leidis. Ma poleks ilma sinuta koju julgenud enam minna'' ütles poiss naeratades. David istus tükk maad eemal ja jälgis merd ''Kas see oleks väga paha mõtte kui ma temaga räägin ?'' küsisin teistelt

''Kui sa suudad ta julme ja valusaid sõnu taluda siis palun väga'' ütles Violete, ma vaatasin Chrisile ja Samanthale otsa ning nad olid Violetaga nõus. Ma otsustasn riskida ja minna

Ma läksin vaikselt poisi kõrvale ja istusin külmale liivale. ’’Ma tean mis tunded sind valitsevad .. Kurbus ja viha’’ ütlesin poisile peale pikka vaikust ’’Kust sa kurat tead mida ma tunnen ?’’ urises ta kurjalt ning vaikselt . Ta hääl tundus nii .. hirmutav ?

’’Siia kolides jätsin ma maha endast neli inimest: Ashley Isabella, Emma ning Matthewi .. Matt oli minu jaoks kõik mis mull oli, meil oli ka halbu päevi aga me saime nendest üle’’ seletasin poisile ’’Oeehh, ta lubas tagasi tulla .. Aga ma arvan, et ta leiab kellegi uue !’’ ütles ta kurvalt

’’Noo ja siis , sul on ka õigus uuesti armastada ja eluga edasi liikuda .. Hiljem ei tuleks ju suhtest midagi välja ’’ üritasin poissi lohutada ’’Sul on õigus’’ ütles ta minu poole vaadates. Ja siis ta huuled puudutasid minu omi ..

Μου αρέσει! 54